Loomulikult on märke majanduse jätkuvast langusest ja tasapisi süvenevast rahulolematusest: seisma jäänud tee-ehitused, sotsiaalteenuste kokku tõmbamine, maksutõus, Kataloonia soov riigist lahku lüüa, perede kodudeta jäämine suutmatuse tõttu laenu maksta, noorte lahkumine riigist, koristamata tänavad, tasapisi trööbatumaks muutuvad linnaliinibussid, aga elu kulgeb suurema ägamiseta siiski edasi.
Küllap tuleneb see leplikkus mõneti ka hispaanlaste rikkalikust ajaloost. Teadmisest, et alates foiniiklastest on siin olnud ikka kordades hullemaid (ka paremaid) aegu. Vanemaealised mäletavad ju isegi Kodusõjajärgseid vaikuse ja vaesuse aastaid, mil Hispaania oli Euroopa unustatud ääremaa ning keegi väljastpoolt siia naljalt ei sattunud.
Keeleruumi tõttu on Hispaania kaubandus-kultuuriliselt seotud Ladina-Ameerika maadega ega võta oma ääremaa staatust Euroopa suhtes tohutu traagikaga. Sajandist sõltumata on teatud, et juhtugu, mis juhtub, meri ja loodus toidavad aastaringselt. Siiski pole mõtet toita kujutluspilti lakkamatut siestat pidavast töömehest, sombrero silmil. Pole siin seda laiskust või ülbust, mida lõunamaadele teinekord süüks pannakse. On keeleoskamatust, mis juba iseenesest piirab ärilisi suhteid teiste maadega.
On suur ja kohmakas riigiaparaat. (Viimaste uuringute kohaselt on Hispaanias 300 000 töötavat poliitikut rohkem kui Saksamaal – ning riikide toimimise tõhusust pole teatavasti põhjust võrrelda). On asjaajamise ebaefektiivsust ning ajale jalgu jäänud traditsioone, mida ääremaa positsiooni ja rahva pika mälu tõttu (hispaanlased pole kuigi uuendusmeelsed) keeruline muuta on, kuid oletada, et siin elatakse süvavaesuses, vaimupimeduses ja sõjaootuses, on siiski selge liialdus.
Pigem jätkub meil imestust ja kaastunnet riikide suhtes, kelle poliitikud esinevad avaldustega „pederallallaast”, „seemnesöömisest” või „kuuli pähe laskmisest”. Midagi sellist ei saaks hispaanlased omale lubada lihtsalt sel põhjuselt, et taolisteks väljaütlemisteks on tegu liialt tsiviliseeritud ääremaaga.