ÄP: majanduskasvu piduriks saab eestlane

Eesti majanduses valitseb paradoks, kus suhteliselt kõrge töötuse määra (ligi 10%) juures valitseb samaaegselt eelkõige oskustööjõu puudus. Teisisõnu võib Eesti majanduskasvu piduriks vähese ettevõtlikkuse, väliskeskkonna või innovaatilisuse asemel hinnata hoopis eestlast.

Nõutusest käsi laiutama paneb aga tõik, et kuigi võimalikud lahendused on korduvalt välja pakutud, ei ole ühtegi neist seatud järgnevate aastate prioriteediks. Ei lohuta ka tõsiasi, et kui välja jätta kaitsekulutused, puuduvad Eestis prioriteedid üldse. Viimast näitab ilmekalt ka käimasolev riigieelarve koostamine, kus raha jagatakse valimatult kõigile.

Probleemi põhjusi on mitmeid. Üks kesksemaid on haridus. Aastaid on viidatud, et hinnanguliselt 10-12 protsenti noortest (sarnane töötuse kriitilisele piirile) piirdub põhiharidusega või ei saa sedagi. Kusjuures põhikoolist väljalangejate hulgas on poisse üle 70%. Spiraalina kasvav probleem saab ilmekaks ülikoolis, kuhu jämedalt pääseb üks kolmandik poisse ja kaks kolmandikku tüdrukuid.

Selles kontekstis jutt töötute ümberõppest või ümberkvalifitseerimisest meenutab digiajastu võimaluste tutvustamist elektrita keskkonnas. Kahtlemata tuleb töötutele tagada head ümberõppe võimalused, kuid samaaegse töötuse ja tööjõupuuduse juured on märksa sügavamal. Ja mis kõige kurjakuulutavam – nad on hakanud puituma.

Teise põhjuse saab märkida koondnime alla Soome tolmuimeja, nagu tabavalt kirjeldas teisipäevases Postimehes Argo Ideon. Ehk siis tööjõu vajadus kummitab ka meie lähemaid ja kaugemaid riike. Näiteks Soomet, kuhu on juba suundunud hinnanguliselt 30 000 eestimaalast. Tolmuimeja tõmbab eelkõige neid, kes saavad hakkama ehk on võimekad – olgu ta valge- või sinikrae.

Põhjusena tuuakse sedagi, et eestlane olla pirtsakas palga suhtes. Kuid see puudutab peamiselt ettevõtlusharusid, mis pole kuigi jätkusuutlikud ja ongi määratud kas kohanema või välja surema. Seda enam, et Eesti majandusele on ainult hea, kui odavtööjõu aeg lõpeb. Teisiti jõukaks ei saa.

Tööjõupuuduse eelkõige pikemaajaliseks põhjuseks on muidugi jätkuvalt negatiivne iive. Kuigi sündivust on püütud turgutada nii vanemapalga kui ka –pensioniga, ei ole see suures plaanis tulemusi andnud. Viimane beebibuum jäi veerand sajandi taha laulva revolutsiooni aegadesse. Nii võimendub ka vananeva rahvastiku probleem: lapsi sünnib liigvähe ja noored lahkuvad välismaale.

Kuna aga selliseid fundamentaalseid muutusi ainult tootlikkuse kasvuga ei tasanda, näib majanduse kahanemine tulevikus pöördumatuna. On ju juttu lahenduste otsimiseks olnud küllaga, kuid ühtegi pole tõsiselt ja sihikindlalt ette võetud. Tegevusetus on sisuliselt valik sööstu kuristiku suunas kiirendada.

Näiteid tegemata jätmistest saab tuua riburada. Soovimatus viia läbi haridusreformi, mis päädis kevadel õpetajate streigiga, on selle üheks ilmekamaks. Agaka kõrged tööjõumaksud, mis pärsivad kõrged tasustatud töökohtade loomist Eestisse. Või bürokraatia vähendamine ja piiride kaotamine kvalifitseeritud võõrtööjõu kaasamiseks kolmandatest riikidest. Vahendina oleme pakkunud muuhulgas tasulist kõrgharidust, mis pärsiks oskustööjõu (nt arstide) lahkumist.

Selge, et iga lahendus ei pruugi sobida või probleemile lahendust tuua. Kuid kindlasti töötaks üks või kombinatsioon mitmest. Isegi, et arvestades muutususte mõju viiteaega, tulnuks tegutsema asuda juba eile.

ÄP: majanduskasvu piduriks saab eestlane

Seotud lood

Hetkel kuum

Hetkel kuum

Podcastid

Enimloetud

Viimased uudised