Jäämurdja Botnica mitmekülgne töö jäämurdel ja tuuleparkides

Olukorrad, kus Botnical tuleb merepõhja asetada tehnikat filigraanse täpsusega, on saanud argiseks. Laev, mis võib töötada nii nafta- kui gaasitööstuses, tuuleparkides ja jäistel Arktilistel meredel, saab sellega hakkama.

“Saame teha täppistöid süvameretuukrite, kraana ja robotitega sügaval vee all ja kraana kõikumisi kompenseeriva Walk to Worki süsteemidega tuulikute veepealsetel osadel. Laeva peakraanaga on võimalik töötada peatekist arvestades kuni 35 meetri kõrguseni. Botnica on oma tehnika ja positsioneerimise süsteemidega üsna võimekas merre ehitatavete tuulegeneraatorite rajamisel,” ütleb laeva omanikettevõtte TS Shipping juht Ülo Eero ja lisab, et keskkonnasõbralikku elektrienergiat tootvate meretuuleparkide rajamine on Eesti vetes ja Läänemere piirkonnas üldisemalt suur tulevikutrend.

Botnica teeb eriliseks see, et ta on suuteline erinevaid töid tegema ka üsna tormisel merel, seistes ühe koha peal ankrute ja muude kinnitusvahenditeta kuni poolemeetrise täpsusega. See on ülimalt tähtis laeva omadus töötamaks nafta- või gaasiväljadel ning ka meretuuleparkides, kus laeva tehtavate tööde täpsust nii vee all kui peal mõõdetakse mitte meetrite, vaid sentimeetritega. Samas paneb see meeskonna tööle ülimalt suuri nõudeid. “Laeva läheduses töötavate süvameretuukrite või robotite tööde ajal peab laeva meeskond väga filigraanselt juhtima laeva vööri ja ahtri vindisüsteeme, et mitte ohustada tuukritele või robotite tööd. Botnica keskosas on lisaks muule tehnikale 6,5 × 6,5 m korpust läbiv avaus – Moonpool –, mille kaudu võib lasta mere põhja erinevate tööde teostamiseks roboteid. Suurimad, mida Botnica peal on täppistöödeks kasutatud, on olnud kaamerate ja “kätega” varustatud ning 8,5tonni kaaluvad robotid,” selgitab Eero.

2013. aastal alguse saanud koostöö Saksamaa meretuuleparkide arendajatega oli omal ajal tõeline läbimurre, sest mitte kunagi varem polnud ükski Eesti alus offshore’i ehk meres paiknevate objektide ehituse või teenindamise tööd teinud.

Nii saigi Botnica kanda tähtis roll Saksa lahes asuvate BorWin Alpha ja BorWin Beta tuuleparkides töötamisel, kus kasutusel olid kõik kolm laeva installeeritud kraanat – 160T Heave Compensated, 15T ja 5T – ning kus veealuseid töid tehti süvameretuukritega. “Töötasime seal hästi ja saime kaasa väga head referentsid, mis andsid ja annavad võimalusi osaleda uutel meretuuleparkide töödel ja projektidel,” räägib Eero.

Praegu sellist aega, kus Botnica lihtsalt jõude seisab, praktiliselt polegi – pea terve aasta on alus erinevates ilmaotstes asuvate kasumlike töödega kaetud.

Offshore-projektides on reegel, et kõikide merre ehitatavate objektide ümber kehtestatakse vaid kuni mõnesajameetrise läbimõõduga ohutsoonid, kuhu võivad siseneda vaid kindlat sertifikatsiooni, väljaõpet ja tehnikat omavad laevad. “Tuuleparkide rajamisel eksimisvõimalus puudub ja nii võivad tsooni siseneda vaid need alused, mis saanud selleks eriloa ning on suutelised töötama tõrgeteta. Laevast tingitud avariiliste juhtumite tekkel, mis toovad lisaks kaasa vigastusi meretuuleparkide osadele, on üldjuhul tööleping lõppenud. Botnica on kõikide offshore-töödega veatult hakkama saanud. “Seda kinnitavad erinevatelt suurtelt offshore-tööandjatelt tööde lõppedes saadud kliendi rahuolu raportid, customer satisfaction report’id,” ütleb Ülo Eero.

Offshore-projektides töötamisele lisaks teeb Botnica ka talle teist tavapärast tööd ehk murrab suviti ja sügiseti jääd Arktikas. TS Shippingul on praeguse Kanada koostööpartneriga kokkulepe, et Arktika lühikestel jäämurdevabadel aegadel saavad sealsed keskkonna- ja loodusteadlased laeva kasutada oma uurimistöödel. Arktikasse tööle minek on otsekui kosmosesse suundumine, kus lisaks vaimule tuleb valmis panna iga pardal olev detail, varuma peab vähemalt poole aasta jagu varustust, toitu ja vett. Kuna Arktikas puudub igasugune laevade remondibaas, tuleb ette näha ka võimalikud rikked ning vastavalt sellele komplekteerida tehniline varustus. Koostöös laeva meeskonnaga on Kanada teadlased korraldanud mitmeid veepealseid ja -aluseid merepõhja uuringuid, kus üheks uurimisobjektiks on olnud vee all laevadelt tuleva müra mõõtmine mere põhja paigaldatud anduritega. “Arktilistel töödel on meeskonnal kohustus arvestada laeva tööst tulenevate mõjudega Arktika faunale, mida on seal eriti merevees üllatavalt palju ja seega peavad laeva kursid ja kiirused jäämägede vahel liikudes olema arvestatud suure täpsusega,” selgitab Eero.

Neid, kes niivõrd spetsiifilise ja keeruka laevaga ladusalt toimetada oskavad, on Eestis vähe ja nii on kaadrit sellisele multifunktsionaalsele laevale keeruline leida. “Botnical töötavad inimesed on laevas olnud suuremalt jaolt algusest peale. Mõlemad kaptenid on tulnud välislippude all töötavatest offshore-laevadest ja ka enamik spetsialiste on varasemate offshore-laevade kogemustega,” ütleb Ülo Eero.

Öelda, et jäämurdja on riigile vaid üks suur kuluallikas, on Ülo Eero sõnul ääretult vale. Loota, et kui meri on ka mitmel talvel jäävaba, on ta seda ka kõik järgmised, oleks naiivne. “Botnica olemasolu Eesti jaoks tuleks võtta kui kindlustuspoliisi karmimate talvede tulekuks. Soome meteoroloogide koostatud andmebaas näitab, et jää on olnud kadunud ka varasematel talvedel, kuid siis on taas saabunud mitu järjestikust külma talve, kus Eesti põhjaranniku sadamate jäävaba hoidmine on muutunud kriitiliseks. Meie sadamad on praegu 365 päeva laevatatavad ja riski, kus sadamates kaupade vastuvõtmine või väljasaatmine jää tekkimisel peatuks, ei teki,” ütleb ta ja lisab, et jäämurdja, mis leiab rakendust aasta läbi, on üsna haruldane – üldjuhul ehitatakse nad nii, et laeval puudub ka igapäevakulude katteks lisateenistuse võimalus.