Estel tehas saab 150-aastaseks

Artikkel

- Sisuturundus
- Äripäeva eriprojektide ja sisuturunduse üksus: [email protected]
- 26. november 2020 kell 9:13
Kuula
Estel tehas saab 150-aastaseks
Nikolai Samsonov, TET ESTEL AS Juhatuse EsimeesFoto: Aleksandr Guzhov
Sel aastal tähistab Estel tehas oma 150-aastast juubelit. Tõenäoliselt tunnevad Tallinna elanikud seda rohkem kui M. Kalinini nimelist Tallinna Elektrotehnikatehast, mille juured ulatuvad Balti raudtee peatehasteni.
150-aastase ajaloo jooksul oli tehasel kaks põhitegevust - raudtee- ja elektrotehnika. Tänaseks on Estel välja töötanud ja tarninud üle 80 tuhande elektriseadme ja tootnud üle 50 miljoni pooljuhtseadme. Ettevõtte tooteid tarnitakse 40 riiki üle maailma, aga ettevõtte kaubamärk on registreeritud 37 riigis.
Äripäev pakub teile suurt juubeliintervjuud Estel praeguse juhatuse esimees Nikolai Samsonoviga.
Balti raudtee peatehased alustasid tegevust Eestis tsaariajal. Kuidas see kõik algas?
Aastatel 1902 – 1903 töötas raudteetöökodades M. I. Kalinin ise.
Ettevõtte asutamise ametlik kuupäev on 27. november 1870. Siis kirjutati alla Rävala raudteetöökodade ehituse lõpuleviimise aktile. Veeremeid lõigul Paldiski - Tallinn - Narva - Gatšina - Tosno teenindav ettevõte Rävala töökojad arenes jõudsalt ja hakkas peagi saama suuri tellimusi. Üks üsna ainulaadne tellimus sai täidetud 1894. aastal. See oli 10 vaguniga „Tsaari rongi“ ehitamine Aleksander III käsul. Selles kasutati tol ajal kõige kaasaegsemaid tehnoloogiaid ja lahendusi, sealhulgas telefonisidet ja elektrivalgustust. Rong saadeti tsaari Krimmi residentsi, kuid tellijani see kunagi ei jõudnud - Aleksander III suri. Legendi järgi just selles rongis kirjutas tsaar Nikolai II 1917. aastal alla troonistloobumise manifestile.
Esimese Eesti Vabariigi ajal jätkas ettevõte veeremite teenindamist - liikumine raudteel jätkus ja juba 1924. aastal koostati tsaariajast jäänud kolmanda klassi vagunitest esimesed elektrirongid. Siis kutsuti neid ka „elektrimootorvaguniteks“.
1928. aastal valmistati ettevõttes esimesed elektritrammid, mida võis linnapildis näha kuni XX sajandi 60ndate keskpaigani. Foto: Digiteerija Eti Lillemae
1928. aastal valmistati ettevõttes esimesed elektritrammid, mida võis linnapildis näha kuni XX sajandi 60ndate keskpaigani. Juba enne sõda alustati diiselvagunite ja omnibusside (reisijaveoks ettenähtud hobusõiduk) tootmist.
Milline oli ettevõtte roll pärast NSV Liidu hiigeltööstusega liitumist?
1940. aastal nimetati töökojad ümber M.I. Kalinini nimeliseks tehaseks. Aastatel 1902-1903 töötas revolutsionäärina Rävalasse pagendatud Kalinin siin treialina. Nõukogude perioodil, soovides mängida Kalinini poliitiliselt karjääril, otsustati tema auks ümber nimetada üks Tallinna juhtivaid tööstusettevõtteid.
1941. aastal evakueeriti ettevõte Vologdasse, kus see tegeles soomusrongide ja muu veeremi remondiga ning 1945. aastal naasis tehas hävitatud Tallinna. Sõjaeelsed tootmismahud saavutati 1948. aastal. Ettevõte jätkas veeremi tootmist ja remonti kuni 1958. aastani. Siis liiguti elektritehnika valdkonda. Sel ajal oli elektritoodete väljatöötamine ja tootmine kõrgtehnoloogiline ala ning Kalinini tehase töölised olid Nõukogude tehnilise intelligentsi eliit.
Just siin loodi esimene ignitroon (elavhõbedast voolualaldi) - tänapäevaste pooljuhtseadmete prototüüp ja esimene alaldi, mida kasutati elektriveduritel. Seda kuupäeva võib pidada meie ettevõtte uue ajastu alguseks.
Kas neid saavutusi saab liigitada kõrgtehnoloogiate hulka?
Jah, see oli tolle aja kõrgtehnoloogia, mis jäi selliseks paljudeks aastateks. Ignitroone toodeti tehases kuni 1982. aastani, mil nende asemele tulid lõpuks moodsamad seadmed.
On teada, et Kalinini tehase tooteid ei kasutatud ainult elektrirongides ja trammides. Nõutud ja hea kvaliteediga olid kaminad Tuluke, starterid ja laadijad START M autodele, kiiruseregulaatorid föönidele, telerialused. Ja koduarvuti VICKER, mille tootmine algas 1990. aastal, oli tol ajal tõeline ime! Nii ainulaadne tootmine oleks vaevalt olnud võimalik ilma kõrgete professionaalide, säravate ja andekate inimesteta?
Tänu nendele kogu see asi töötaski. 1965. aastal ehitati pooljuhtseadmete seeriatootmise tsehh. See oli komsomoli ehitus sellele omase ulatuse ja entusiasmiga - peeti laupäevakuid, otse instituutidest saadeti siia insenere ja teadlasi üle kogu riigi. Eestis ei olnud lihtsalt nii palju spetsialiste. Kõik need inimesed sidusid oma elu tehasega ja tegid Tallinnast pooljuhipealinna.
1960. – 70. aastad olid tehase hiilgeaeg. Tooteid tarniti Indiasse, Iraani ja teistesse riikidesse. Tehas osales esimese planeetidevahelise automaatjaama kuukulguri loomisel. Kohe kui uus toode oli saadetud tootmisse, alustati kaasaegsema toote loomist.
Kuidas mõjus tehasele perestroika?
1988. aastal läks ettevõte üle uuele majandusmudelile, nn isemajandamisele, vastavalt tekkisid teatud rahalised võimalused, tehas sai rohkem sõna palgafondi moodustamisel.
Rahvusvaheline koostöö laienes, 1990. aastal hakkas Estel osalema suures rahvusvahelises projektis, tarnides seadmeid Euroopa Tuumauuringute Organisatsioonile CERN, mis muu hulgas ehitas ka suure hadronite põrguti, mis kasutab siiani meie toiteallikaid.
90ndate algus on kõigi jaoks tippaeg. Ilmselt saadeti ettevõtetele teatud sotsiaalsete tagajärgede kartuses ülaltpoolt käsk tootmine jätkata, kuigi paljud tootsid ainult lattu.
Millal õnnestus tehase tegevus stabiliseerida? Mis aitas 90ndatel ellu jääda?
Tegevus stabiliseerus alles 2000. aastaks. 90ndate alguses tundus, et uus Eesti riik ei vaja meid. Õigemini ta ei teadnud, mis meiega peale hakata.
Algul päästis meid inerts – täitsime varasemaid lepinguid, mingid tellimused tulid sisse. Välja aitas ka tol ajal väga levinud vahetuskaup; õnnestus müüa toorainet, metalli, ehitusmaterjale.
Kõik see jätkus kuni krooni tulekuni, siis lõppes idast tulev rahavoog täielikult.
Kas leidsite kiiresti tee Lääne turgudele?
See polnud lihtne. Ka läänes ei vajanud meid keegi - neil olid oma väljakujunenud tarneahelad. Meie jaoks ei olnud see mitte arengu, vaid ellujäämise periood. Hoolimata asjaolust, et 90ndatel sõlmisime esimesed lepingud dollarites ja saksa markades, jäi Lääne turg meie jaoks suletuks. Olime võõrad omade seas ja omad võõraste seas.
Appi tulid meie partnerid, kellega olid meil kujunenud suurepärased äri- ja soojad inimsuhted. Hinnates meie tehnilist taset, hakkasid nad kutsuma meid ainulaadsetesse projektidesse, millega said vähesed endise NSV Liidu territooriumil hakkama.
1994. aastal saime Mosvodokanalilt tellimuse osonaatorite toiteallikate tarnimiseks. Suutsime tänu oma seadmetele kümnekordistada osonaatorite tootlikkust. Selle tulemusena sai Moskva puhta vee, aga meie saime hea tellimuse.
1995. aastal algas meie tegevuse "Hiina periood": osalesime soojuselektrijaama ehitamisel, mis varustas Pekingi saatkonna piirkonda elektriga ja sooja veega. Sel ajal moodustasid meie tooted 95% kogu Eesti ekspordist sellesse riiki.
Nendel aastatel tarnisime Atlanta (USA) tuumajäätmete käitlemise seadmete komplekti, aga ühele Krasnojarski krai ettevõttele tarnisime mitu aastat gaasitsentrifuugide toiteseadmed Ameerika-Venemaa relvauraani töötlemisprogrammi raames.
Sel ajal meil praktiliselt puudus seeriatootmine, olid vaid sellised üksiktellimused, mille elluviimine võimaldas meil mitte ainult ellu jääda, vaid ka säilitada töökohad ja väärtuslikud spetsialistid.
90-ndate keskel saime ka aru, et ilma lääneturgudeta ja ühekordsete projektidega meie ettevõtet ei päästa. Siis hakati moodustama seda, millest hiljem sai turundusosakond. Majandusabi raames saime Ameerikast turundusjuhi. Ilmusid võõrkeeli valdavad noored müügimehed, mis oli paljude jaoks ootamatu ja tolle aja jaoks haruldane. Ettevõte hakkas osalema rahvusvahelistel messidel, tekkis koostöökogemus välispartneritega Hiinast, Saksamaalt, Poolast ja teistest riikidest.
Kas oli mõni kindel hetk, millal saite aru, et tee lääneturule on lõpuks lahti?
See ei juhtunud ühe päevaga. Meid jälgiti, meid kontrolliti, saime algul väikseid projekte. Tegime endale nime, saime kogemusi ja lõime sidemeid Euroopa turgudel. Mingil hetkel tõi see tulemusi - võitsime Saksamaal Karlsruhes, kus asus tuumauuringute keskus, mahuka seadmete tarnehanke. See oli tõeline saavutus! Alustasime digitaalse, mitte analoogjuhtimisega seadmete tootmist. Saime lõplikult aru – me jääme ellu.
Kui me räägime ettevõtte tänapäevast. Millal sai alguse see, mida nimetame Esteliks?
See oli 2000. aastate keskpaik, kui Lasnamäele hakati looma meie esimest tehnoparki. Otsustati, et tuleb ehitada kaasaegne hoone. Osalesime vahetult projekteerimises ja ehitamises. Mõtlesime läbi iga töökoha, ruumi ja ühenduse - ühesõnaga lõime selle endale ja vastavalt enda vajadustele. Kolisime siia juba 2007. aasta jaanuaris. Seda võib pidada uusima ajaloo alguseks. Tundsime end peremeestena, tundsime end kodus. Nagu ka varem, on täna Estel kõige tähtsam vara inimesed. Üle 20 inimese on meie heaks töötanud 30 aastat või kauem. Tööjõu voolavus on ettevõttes väga väike. Samal ajal on meie meeskond hiljuti peaaegu kahekordistunud: kui 2019. aasta lõpus oli meil umbes 80 töötajat, siis täna on see arv ligikaudu 150.
Oleme suutnud arendada nii arendusosakonda kui ka ainulaadset testimiskeskust. Kõik meie tooted alates projekteerimisest kuni kliendini jõudmiseni läbivad siin koos meiega kõik tootmise etapid.
Selline näeb välja kaasaegne Estel tootmistehasFoto: Aleksandr Guzhov
15 aasta jooksul, mis on möödunud tootmise rajamisest Kuuli tehnopargis, läbisime kaasaegses turukeskkonnas tegutseva moodsa kõrgtehnoloogilise tootmise teekonna. Estel on kinnitanud kanda Euroopa ja Ameerika turgudel, säilitanud kliente ja partnereid endises Nõukogude Liidus, teeb koostööd Airbusiga, tarnib toiteallikaid Maroko, Itaalia, Poola, Horvaatia, Venemaa, Iraagi ja paljude teiste riikide lennujaamadele.
Nagu varemgi tekib meil ka ootamatuid olukordi - näiteks 4. aprillil 2020 saadeti Serbiasse koroonaviiruse pandeemia vastu võitlemiseks humanitaarabi raames üksteist lennukit, mis viisid kohale epidemioloogilise diagnostika ja desinfitseerimise seadmed ja spetsialistid. Kõik lennukid kasutasid operatsiooni ajal Estel toiteallikaid. Vaatamata suurenenud koormusele töötasid seadmed laitmatult.
Estel on teenindandud Airbus aastast 2013
Mainimist väärivad ka meie uued projektid, näiteks Leedu ja Moskva-aluse hüdroelektrijaamade seadmete väljatöötamine ja tarnimine, Eesti raudtee ja linnatranspordi veoalajaamade seadmete tootmine, hübriidsete diislikütuse toiteallikate väljatöötamine ja tarnimine Serbiasse, Murmanski oblasti Kislogubskaja tõusu-mõõnaelektrijaama elektritootmissüsteemide tarnimine, osalemine maailma võimsaima teljeveojõukontrolliga elektriveduri 4ES5K loomises Novotšerkasski elektriveduri tehases. Seda loetelu võib veel pikalt jätkata.
Kas võib öelda, et Estel tulevik üsna selge?
Jah. Peamine on mitte peatuda. Otsime pidevalt uusi, huvitavaid ja ainulaadseid projekte. Nende eest tuleb alati võidelda. Üks ambitsioonikamaid konkursse, milles me nüüd osaleme, on ITER projekti raames toimuv seadmehange. See on rahvusvaheline tuumareaktori ehitamise projekt, kus katsetatakse energia saamist sünteesireaktsiooni teel. See on tõeline tulevik. Mitte ainult meie ettevõtte, vaid ka kogu inimkonna tulevik.
Estel tehas Kuuli tehnopargisFoto: Maldon Ots
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.
- TALLINNA ELEKTROTEHNIKA TEHAS "ESTEL" AS
Hetkel kuum