Onu jälgedes

«Kuna meil siin kandidaadi kraadi enam ei ole, olen ootamatult doktoriks saanud. Osades maades on see äärmiselt oluline, nii et lase või eraldi visiitkaart nende jaoks teha.»

Sündinud: 25. veebruar 1950

Abielus, kolm tütart ja kaks poega.

1992. a alates Tallinna linnapea.

Onu jälgedes «Olen Vähit alati pidanud targaks inimeseks,» hoolitseb Tallinna linnapea Jaak Tamm selle eest, et ajal, mil reformierakond valmistab pomme, katsetamaks valitsuskoalitsiooni elastsust, vaikiks muusa tema ja Tiit Vähi vahelisest redelivõistlusest poliitilise karjääri alal. «Jaa, me vaidleme siiani, aga me oleme partnerid. Vähemalt sügiseni, kuni mõlemal oma rollid selged, oleme huvitatud, et kumbki pool oma rolli hästi välja veaks.» Küsimusele, kas reformierakonna poolt esitatud eelnõud -- moodustada kohalike omavalitsuste juurde komisjonid juurimaks välja korruptsiooni -- tuleb tõlgendada kui ränka võimuvõitlust, vastab koonderakonna aseesimees: «Teisiti ei oska mina seda küll tõlgendada!» Koonderakondlasele iseloomulikult hoidub Tamm revisjonikomisjoni tööst rääkides ärritumast: «95% asjadest on komisjon kas meelevaldselt interpreteerinud, valesti aru saanud või tahtlikult üle paisutanud. Ma arvan, et kogu asi peaks lahenema, ja üsna varsti.» Vähemalt Tallinna linnavalitsus on korruptsioonivaba, kinnitab Tamm, kuigi ta ei saa panna kätt tulle 2500 väikese ametniku eest.

«Äärmiselt huvitav etapp minu elus on seotud Eesti ühe esimese väikefirma Kodamu asutamisega 1987. a,» on Tamm meeleldi minevikus kinni. Kogu arendusfirma raha oli ühes rahakotis, mille suupaotusi ta ise reguleerida võis. Kuna projekteerimistöödest saadud kasu ei olnud ilus panna oma taskusse, andis Kodamu vahepeal välja Sirpi ja Vasarat, hoidis elus Avicenna nimelist ansamblit, pidas ülal tõlkebürood jms. Küllap Tammgi oleks täna ettevõtja, kui vaid poleks sattunud Rahvarinde katlasse -- telesaatesse «Mõtleme veel». Võimule tulnud Savisaar premeeris oma toetajat tööstusministri portfelliga, ent kui see tänamatult 1991. a augustis koonderakonna asutamist organiseeris ja sinna ühe hoobiga kaheksa Savisaare kabineti ministrit kaasas, saatis Savisaar põikpea erru. «Ise astus Savisaar tagasi kuu aega hiljem,» ei näi Tamm lööduna.

Koonderakonna esimehe karjääri vahetas ta aga erakonna aseesimehe ja Tallinna linnapea kohustuste vastu. Ühelt poolt ASi Mainor presidendi Ülo Pärnitsa tungival soovil, teisalt emotsioonide survel: «Mu vanaonu Jaan Soots oli Tallinna linnapea 1934--1949. a, ma ei pidanud võimalikuks «ei» öelda.»

Juhtinud üle kolme aasta 1/3 Eestimaa elanikkonnast, käsutanud üle poole laekuvatest maksudest ning kogunud oma haldusalale üle 90% välisinvesteeringutest, tunnistab Tamm, et kartmata küll pärast sügisel toimuvaid kohalikke valimisi töötuks jääda, jätkaks ta kõige meelsamini tööd linnapeana. «Tallinnas on kõik, v.a välisministeerium ja siseministeerium,» kõrvutab linnapea riigi ja linna juhtimist. Kõige vähem soovib linnaisa, et uued valitsejad tema juhitud vankri hoopis teises suunas veerema panevad. «Meie plaanid ei ole seatud sügiseni, vaid mitmele aastale,» viitab Tamm linna võlakirjadele. Oma teadmiste ja kogemustega, mida Tamm peab oma ainsaks kapitaliks, kinnitab ta end toime tulevat nii ministrina valitsuses kui saadikuna parlamendis. «Miks mitte pisut tagasi tõmbuda ja üritada minna saadikuks mõnda välisriiki,» visandab ta erinevaid tulevikuplaane.