Eesti materjal vähemuses

«Hoone toorkeha tekib kohalikest materjalidest, mis moodustab objekti maksumusest üldjuhul umbes 20--25%,» hindab kohaliku materjali osakaalu ASi EMV müügiosakonna juhataja Tiit Pappel, lugedes sinna hulka ka näiteks Eestis soome osalusega firmades valmistatud aknad. Ülejäänud materjali osas usaldavad ehitusfirmad enamasti piiritagust toodangut. Vaid üksikud kaubaar- tiklid on suutnud jõuda nõutud tasemele. Ehitusspetsialistide hinnangul on paranenud näiteks kohalike värvide kvaliteet, mis säästab ehitajaid tellijate etteheidetest. Vajaka jääb aga korralikest pahtlitest, liimidest, põrandakatetest, ripplagedest jms. Teinekord tõukab muidu rahuldavast tootest eemale ka luitunud ning vilets pakend, mis sugugi usaldust ei ärata.

«Et Eesti turul ei ole ehitusmaterjali, mille kvaliteediga poleks probleeme olnud, on uutel tegijatel raske läbi lüüa,» avaldab arvamust ehitusfirma Feer direktori asetäitja ostude alal Riho Koost. «Kui ütlen mõnele projektijuhile, et teeme sinu objektist prooviobjekti, siis kortsutab ta kulmu.» Ükski projektijuht pole nõus oma tööd teise omast vähemtähtsaks pidama ja katsetama, kas plaat kukub seinast ära või ei.

Kui viimistlusmaterjalide osas on ehitajatel valikuvõimalus eelistada ebakvaliteetsele kvaliteetset, siis näiteks kohalike kivitootjate monopoolne seisund on pannud tarbija sundseisu. ASi Koger & Sumberg varustusdirektorile Kuno Sillale teeb muret Silikaadi toodang, mille kvaliteet ehitusfirmat sageli ei rahulda.

«Kehvale toodangule lisandub Silikaadis ebaprofessionaalne suhtumine klienti,» võib Sild omast kogemusest öelda. Firma varustusspetsialistid on pannud tähele, et Silikaadi väärikkivide hulgast võib leida tavatellisele vastava kvaliteediga materjali.

Alternatiivita olukord küll pahandab ehitajaid, kuid mõningast lohutust pakub teadmine, et kolleegid teistest firmadest on samas situatsioonis. «Mind Silikaadi monopol ei häiri, kuna konkurentidelgi pole mujalt võtta ega teistsuguse hinnaga saada,» tõdeb Tiit Pappel, uskudes, et turg toob monopolide kõrvale peagi konkurendi.

Samas ei taga üksnes toote välismaine silt selle paremust kohalikust materjalist. Tallinna vanalinnas suures mahus töid tegeva ASi Restor peaarhitekt Mart Keskküla on kvaliteediprobleemidega silmitsi seisnud Skandinaaviast pärit viimistlusmaterjalide puhul, kus tihti ei ole näiteks parkett sellel tasemel, mis peaks. «Lääne riigid jagavad toodangu kolme klassi, millest viimane on mõeldud idablokile,» räägib Keskküla. «Seda kiputakse siia sokutama.»

Võimsalt arenenud ehitusmaterjalide müügivõrk ja välisesinduste Eestisse tulek on vabastanud ehitusfirmade varustusspetsialistid ise mööda maailma seiklemast ja vajalikku materjali otsimast. Otsetellimuse esitavad ehitusfirmad tehasele vaid väga suurte koguste või vähekasutatavate erimaterjalide puhul.

Materjalimüüjate seas eelistavad ehitajad suhelda pigem lääne firmade esindajate kui vahendajatega. Viimased võivad pakkuda küll odavamat kaupa, mis võimaldaks ehituse hinda madalamal hoida, kuid kvaliteeti tihti ei suudeta tagada.

Ka tarneaegade täitmisel kipuvad vahendajad mõnikord patustama. Mart Keskküla peab normaalseks tarnimisajaks 3--4 nädalat, kuid ASi Kaminameister vahendusel ootab Restor üht du?iseina juba kolmandat kuud. «Üks valgustigi seikleb kuskil Inglismaa ja Eesti vahel,» on Keskküla pahane. Siiani on Restor materjale tellinud enamasti telefoni teel, kuid kogemused on näidanud, et vahendajatega peab hakkama lepinguid sõlmima. Feeri varustusdirektor sõlmib tarnijatega lepinguid sõltuvalt materjali tähtsusest. Tellimuse mõnepäevase hilinemise ees pigistatakse silm kinni, kui viibimine pole tekitanud platsil tööseisakut. Kui aga pisikese detaili põhjendamatult hilinenud laekumine nihutab edasi näiteks firmaga lepingulistes suhetes oleva alltöövõtja tööde tähtaja, tuues kaasa peatöövõtjale viivistrahvid, siis võib ahelreaktsioon pikaks kujuneda. «Ühe jubina viibimine võib kaasata väga suure kulu,» katsub Riho Koost ette näha olukordi, kus lepinguga kindlustamine on vajalik.

Lisaks materjali kvaliteedi- ja tarneprobleemidele puutuvad ehitusfirmade varustusjuhid kokku hinnakujundusküsimustega, kus ehitusalguste venimine ja põhimaterjalide hinna muutumine toob sageli kaasa üllatusi. Siingi leiavad ehitusfirmad olevat kohalikel tootjatel õppida välisesindajatelt. «Oleks korrektne, kui materjali hinnatõusust teatataks ette 30 päeva,» soovib Kuno Sild. «Meil on hästi, kui teade saabub nädal-paar enne hinnatõusu.»

Paljudel juhtudel saavad ehitusfirmad materjali kõrgemast hinnast teada alles arvelt.