19. märts 1996
Jaga lugu:

Vana ja ehe pole vastuolus

Vastuolud muinsuskaitse nõudmistega on välditavad, kui ehitiste omanikud hoiduvad moodsatest, kuid vanalinna sobimatutest materjalidest

Tallinnas Gustav Adolfi gümnaasiumi naabruses arhitektuuribürood juhtiv Raul Vaiksoo oli mõni aeg tagasi sunnitud välja vahetama oma büroo lagunema kippuva katuse. Vastas asuva koolimaja Eststeini kividest ilusa, kuid kunstliku ilmega katus arhitekti ei ahvatlenud. «Toompealt vaadates näevad uued tsementkivist katused liiga puhtad ja tehnilised välja,» avaldab Vaiksoo poolehoidu vanale ja ehtsale.

Välistades enda jaoks Eststeini tsementkivist katuse, aga ka kuu aja pärast pudenema hakkavad tänapäevased kehva kvaliteediga savikivid, pidas Vaiksoo parimaks lahenduseks kasutada vanalinna katuse parandamisel vanu savikive. «Massiliselt võetakse praegu vanu katusekive maha,» viitab Vaiksoo odavaimale materjali muretsemise võimalusele. «Need visatakse kolinal üle ääre alla.»

Ka Tallinna muinsuskaitseameti peaspetsialist Jaan Sotter soovitab otsida lammutatavalt majalt või vahetatavalt katuselt vanu savikive. «Kivi, mis on kakssada aastat vastu pidanud, peab veel pikalt,» arvab Sotter. Kel vanu katusekive odavalt või lausa ilma rahata saada ei õnnestu, neil soovitavad spetsialistid hankida antiikkivi nime all müüdava punase- mustakirju tsementkivi, mis on tehiskividest vanalinnas praegu parim variant. Viimasel juhul tuleb küll arvestada ca 120kroonise väljaminekuga katuse ruutmeetri kohta. ASi Eststein kommertsdirektori Märt Praksi väitel on umbes 30 krooni kõrgem hind tavalise kiviga võrreldes tingitud suuremast käsitöö hulgast.

Kui maja on väike ja omanik saab katuse parandamisega ise hakkama, on võimalik kokku hoida töö arvel. Katuse paigaldamisega tegeleva ASi Laekakivi tegevdirektori Omari Sinijärve sõnul saab sirge lihtkatuse parandamisega üldiselt igamees ise hakkama. Keerulisemaks läheb kaarjate vormide puhul, kus tuleb paluda spetsialistide abi. Probleeme tekib ka väga kõverate katuste puhul, kus uus kivi võib jääda kõikuma. «Sel juhul tuleb kivi väga täpselt paika rihtida,» selgitab Sinijärv.

Majaomanikud ja remondikohustustega rentnikud tõdevad, et katkised katused pole sugugi ainus ehitusprobleem vanalinnas. Uuendustuhinas omanikud-rentnikud kipuvad vanalinnas tihti liiga rutakalt ja rohmakalt välja vahetama näiteks vanu uksi-aknaid. Jaan Sotteri väitel on vanade uste-akende puit kvaliteetne, sageli piisab vaid vähesest kohendamisest ja tihendite vahelepanemisest. «Väikese maja puhul saab seda ise teha või mõne vanema mehe palgata,» näitab Sotter taas kokkuhoiuvõimalusi. Oluline on vaid, et pärast akna puhastamist töödeldaks see ehtsa linaõli või värnitsaga ja värvitaks õlivärviga.

Kui puitaknad panna korralikult käima ja tihendada, on nende soojapidavus ja mürakindlus võrreldav uute aknafirmade poolt reklaamitavate plastakendaga. «Eesti klassikaline kahele poole avanev puitaken on peaaegu sama soojapidav ja mürakindel kui kolmekordne suhteliselt väikeste vahedega klaaspakettaken,» võrdleb Sotter.

Vanade välisuste puhul kardetakse, et need ei ole piisavalt vargakindlad ning signalisatsioonigi pole võimalik neile panna. Sotter soovitab need uksed jätta dekoratiivusteks. «Sageli kutsub huvitav uks turisti poodi, kuna seal on lootus näha huvitavat interjööri,» arvab muinsuskaitsespetsialist. Peibutava dekoratiivukse taha soovitavad spetsialistid panna tuult ja vargaid hoidva tänapäevase ukse.

Teise võimalusena pakub Sotter välja metalliga üle löödud luukukse, mille sisemine pind on viimistletud muinsuskaitse nõuetele vastavalt. Päeval lahti oleva luukukse sisemist poolt saab ära kasutada lahtiolekuaegade või tootereklaami pinnana.

«Sageli pole firmadel kohta, kuhu reklaami panna,» viitab Sotter muinsuskaitse nõudele mitte varjata arhitektuurilisi detaile. «Luukuks oma sisemiste külgedega on hea reklaamipind.»

Sama kehtib ka aknaluukide kohta. Muinsuskaitseametnikud nõuavad, et luugid oleksid vana kujuga, kuid neil ei ole midagi selle vastu, kui varaste peletamiseks pannakse konstruktsiooni sisse rauda.

Seejuures on iga vanalinna maja individuaalsete nõuetega, mistõttu eeskuju võtmine naabrilt või tuttavalt poodnikult ei pruugi alati õnnestuda.

Remonditegijatel tasub spetsialistidega konsulteerida ka materjalide osas, kuna vanalinna majadel on oma nõudmised ja osa pealtnäha süütuid moodsaid materjale võib varem kasutatut kahjustada. Et vanalinna lubja- või paekivist hoonete vundamendi ja seinte vahel puudub hüdroisolatsioon, siis tõmbavad seinad maa seest niiskust, mida nad taas välja hingavad.

Auru laseb spetsialistide väitel kõige paremini läbi lubivärv. «On ka teisi värve, kuid need võivad hakata lubjaga reageerima, muutes selle pudedaks kriidiks,» hoiatab Sotter. Auru mitte läbilaskvat värvi kasutades hakkab see aga niiskuse mõjul kooruma.

Teada tuleb sedagi, et lubivärv nõuab enda alla ka lubikrohvi. Sageli esineva veana pannakse värvi alla tsementkrohvi, mille peal lubivärv hästi ei seisa. Tsement on lubivärvi jaoks liiga tugev, mistõttu hakkab viimast lõhkuma. Lisaks jätab läbipaistva lubivärvi alt paistev tume tsementkrohv seina koledalt kirjuks.

Jaga lugu:
Hetkel kuum