Ravimiärist sunnitakse lahkuma soolapuhujad

Ravimiäri on sama vana kui inimkond. Kurje vaime peletavad rohutuustid, kuivatatud konnakoivad, pulbriks hõõrutud kiskjakihvad, hanerasv ja palju muud taolist materjali on hästi kaubaks läinud kõige hämaramatest aegadest saadik. Ainult et nüüdseks tegeldakse ravimiäriga tunduvalt tsiviliseeritumal moel -- koibade asemel müüakse haigetele tablette, vaktsiine, tinktuure ja plaastreid. ?amaanidest, nõidadest ja posijatest on saanud proviisorid, farmatseudid, hulgimüüjad ja vabrikandid, kes liigutavad Eesti oludes märkimisväärseid rahasummasid.

Ravimite müümine toob sisse. Möödunud aastal ostsid tõbised inimesed haigekassa toetuseta ainuüksi käsimüügist kuuekümne miljoni krooni eest ravimeid, üldse müüsid apteegid aga ravimeid üle 391 miljoni krooni ulatuva summa eest. Uskudes asjaosaliste väiteid, et osalt ravimitelt on võimalik teenida kasumit kuni sada protsenti, võib igaüks teha sellest omad järeldused.

Apteekide kõrval ei lähe halvemini kohalikel tootjatel. Kuigi näiteks Tallinna farmaatsiatehasel on raskusi rahvusvaheliste standardite täitmisega, müüvad nad idaturule, kus eriti nõutud on täitõrjesalv, 10 miljoni dollari eest ravimeid aastas. Tehase peadirektor Priit Kivi on öelnud Äripäevale: «See tähendab ühtlasi, et Venemaa suur ravimiturg teab meid ja on kogenud meie toodete kindlat kvaliteeti.»

1. aprillist kehtima hakanud ravimiseadus seab vastavale ärile kindlad piirid. See, et riik püüab siin oma range sõna öelda, on igati tervitatav nähtus. Seaduse rakendumisega vastanduvad loodetavasti tõsiseltvõetavad ravimifirmad igasuguste haisabaekstrakti ja teiste libaravimite turustajatega. Mitmed arstid lõpetavad isiklikust portfellist välisabina tulnud ravimite müümise, millest võidavad vähemasti heausklikud haiged.

Eesti Päevalehes nendib ravimiameti peadirektor Lembit Rägo: «Ravimifirmadele võib tunduda, et ravimiseadus kahjustab nende huve. Kuid aus konkurents saab toimuda kõigile asjaosalistele selgetes raamides.»

Samas näeb Äripäev ohtu selles, et riik ei suuda oma kodanikke ravimifirmade omavoli eest piisavalt kaitsta. Eestikeelsete pakendite nõude taha annab tegelikult peita mitmesuguseid mahhinatsioone, mida kasutavad suured kombinaatorid näiteks toidukaubanduses, kus kolmandatest riikidest kokku ostetud juust saab Prantsusmaal rootsikeelse sildi ja müüakse Stockholmis maha ?veitsi juustu pähe.

Ravimite tootjate ja müüjate kaitseks võib aga öelda, et ravimiseaduses sätestatud reklaamitingimused on liiga karmid. Euroopas on ju teatud medikamentide, nagu peavalu- ja köharohtude reklaamimine lubatud. Kannavad ju paljud reklaamid ka harivat eesmärki. Inimestel on juba eelnevalt turvaline teada, mis pudel talle apteegis pihku pistetakse.

Ravimiseadus kehtestab turul karmid tingimused, kuid käivete ja kasumite katastroofilist langust pole karta. Pöörase kiirusega kapitalismikarussellis ringlevas Eestis jätkub veel kauaks nii vaimselt kui füüsiliselt haigeid, kellele medikamente manustada.