Mis on ametiühingute roll?

Väikestes ja suurtes ettevõtetes on ametiühingu roll erinev. Väikeettevõtetes on juhatuse ja töötajate omavaheline kontakt suurem. Erafirmade juhid lahendavad sageli ka töötajate sotsiaalküsimusi, kuid tulevikus peaksid nad piirduma üksnes palga maksmise ja võib-olla ka laenude garanteerimisega. Töötajad peaksid omakorda pöörama senisest suuremat tähelepanu vabatahtliku pensioni- ja haiguskindlustuse süsteemi loomisele.

Reeglina on töö- ja palgatingimused erafirmades riigifirmadest paremad. Seetõttu ei ole erafirmades momendil ametiühinguid vaja. N-Terminaalis ja selle tütarettevõtetes ametiühinguid pole. Enam on neid vaja suurte riigifirmade töötajate huvide kaitsmiseks.

Samas tahaks hoiatada selle eest, et Eestis ei mindaks ülikõrgetele sotsiaalgarantiidele, mida läänes on aastaid taotlenud ja ka saavutanud ametiühingud. Nende loodud hüved, nagu kindlalt fikseeritud palgad, erinevad sotsiaalkaitse moodused ja äärmiselt raskeks tehtud vallandamine, on viinud seal tööpuuduse kiire tõusuni.

Kuna töötajat on väga raske vallandada, siis suhtuvad lääne tööandjad tõrjuvalt uute töökohtade loomisesse ning vähekvalifitseeritud noorte ja eakate inimeste töölevõtmisesse. Tööandjad kardavad kõrgetest palkadest tulenevaid kõrgeid tööjõukulusid.

Eestis on praegu madal tööviljakus, mistõttu kõrge tööhõive säilitamiseks peaks minu arvates vallandamine jääma sama kergeks, kui ta seda senini on olnud. Nii säilib tööturu mobiilsus.

Ametiühingute põhiülesanne peaks olema illegaalse tööjõuturu piiramine. Eestis on oht, et kui madala tööviljakuse juures hakatakse nõudma liiga kõrget palka, siis hakkavad paljud tööandjad maksma oma töötajaile mustalt ning võtma neid tööle kas lühiajalise lepinguga või hoopis ilma selleta. Illegaalselt töötavate inimeste sotsiaalsed garantiid on väga väikesed.

Ametiühinguliikumine on Eestis nõrk mitmel põhjusel. Pole veel aru saadud, et ise tuleb enda eest seista, koonduda ametiliitudesse. Probleemiks on ametiühingute vaesus. Me hea meelega streigiks, aga raha ei ole. Küsimus on ka selles, et liikumise mõte ja sisu on laiali valgunud. Inimesed ei tea täpselt, mida nad tahavad.

Eraettevõtte töötajail pole suurt vajadust ametiühingu järele. Panganduses on keskmine palk 5000 krooni. Sama suur on professori väga hea brutopalk.

Ametiühingud tekivad siis, kui töötajaid massiliselt vallandatakse. Kontsernitüüpi eraettevõtetes, kus on suured vallandamised hakkab aga selline vajadus pikkamööda juba tekkima.

Meie liikumine pole nõrk. 30--35% töötajatest kuulub Eestis ametiühingutesse. Tõsi, Skandinaavias on see näitaja 80--90%, kuid näiteks Lääne-Euroopas sama suur või veel väiksemgi. Traditsioonidele tuginedes saavad ametiühingud end maksma panna.

Ametiühingud on Eestiski üht-teist saavutanud. Pidevalt on tõusnud minimaalpalk. Täienenud on tööseadusandlus. Riiki me raputanud pole, kuid õpetajate käik Toompeale, raudteelaste ja Kreenholmi töötajate protestid -- üht-teist ikka leiab. Läbirääkimisi oleme pidanud nii riigi-, era- kui ka munitsipaalettevõtete juhtidega. Seega pole ametiühingud ainult riigiettevõtete töötajate kaitsja.