Loosungite aeg saab ümber

Vastab ASi Baltika peadirektor ja juhatuse esimees Meelis Milder

Eks ta sõltub sellest, mida nõukogude ajast üle võeti. Siin on areng olnud viimased kümme aastat pidev.

Baltika tugineb kolmele vaalale, mis on tootearendus, tootmine ja müügitegevus. Üritame firmat üles ehitada nii, et kõik kolm valdkonda on võrdselt arendatud.

See on väga individuaalne ja sõltub, millesse usuvad firmade juhid. Ka enamik meie Skandinaavia kolleege on püüdnud neid lahutada.

Me eeldame, et kolme valdkonna koos juhtimine ja tihe suhtlemine loob mingisuguse positiivse koosmõju. Aga ma ei välista teisi skeeme, kus kaubandus ja tootearendus peavad olema omaette efektiivsed.

Välja arvatud mõned üksikud tugevad kaubamajad, on rõivakaubandus Eestis väherentaabel ettevõtlusala. Baltika alustas investeeringuid kaubandusse suuresti ka seepärast, et Eestis rõivakaubandus üldse jätkuks.

Just allhangete olemasolu päästis Eesti rõivatööstuse üleminekuperioodil. Siin on küsimus sadades töökohtades, mis tänu sellele on säilinud.

Kreekas, Portugalis ja Türgis on palju samasugust allhanketööstust nagu täna Eestis. Eesti allhanketööstus peab olema lihtsalt konkurentsivõimeline, et saada neid lepinguid enda kätte.

No Eesti oludes küll. Ma ei söandaks teda võrrelda Euroopaga, aga suurus on loomulikult suhteline. Arvan, et Skandinaavia rõivatööstusfirmade hulgas võib Baltikat vähemalt suureks keskmiseks nimetada. Tahame kindlustada positsioone olemasolevatel turgudel.

Selle aasta uus turg on Inglismaa. Kui eelmine aasta ei müünud me ühtegi tükki oma nime all, siis nüüd esitasime naistekollektsiooni Christine, mis võeti uustulnuka kohta väga hästi vastu. Müüsime seda kahekümnele kaubandusorganisatsioonile.

Ma ütleksin nii, et elanikkonna suuruse ja ostujõuga võrreldes on ta ülimalt üleinvesteeritud. Kõrvalt tundus, et rõivakaubandus on lihtne ja kiire rahateenimise moodus. Ausalt öeldes nõuab see tunduvalt enam professionaalsust kui pikaajaliste kaupadega kauplemine. Tegemist on siiski hooaegade ja moekaubaga.

Nüüd on lisandunud suurte kaubamajade interventsioon Tallinnas. Kohati ma isegi kahtlustan, et pakutakse mitte päris ausat konkurentsi. Ma ei näe, et enamik suurtest tekkinud kaubamajadest suudaksid vähemalt rõivakaubanduses väga rentaablid olla. Küll aga on omanikud teinud väga pikaajalisi plaane ja seetõttu on nad valmis Eestis esimestel aastatel ka mitte kasumit teenima.

Ma hea meelega nimesid ei nimetaks. Aga kui ma investeeringute suurusi ja visuaalselt läbimüüki võrdlen, siis on teatud kahtlusi. Seda nimetangi ebaloomulikuks konkurentsiks. Turumajanduses õpetatakse, et ettevõtted töötavad kasumi teenimiseks. Kui kasumit ei teenita, lõpetatakse tegevus. Suurtel kaubamajadel võivad teistsugused plaanid olla. Nad on valmis turul küllalt pikalt tegutsema ilma kasumit teenimata.

Ei. Ütleme, et see on teistsugune plaan. Nad ei müü doteeritud kaupu. Küll aga pole nende investeeringud ja müügitulu positiivses suhtes. Kui arvestame, et tegemist on väga väikese riigi ja veel väiksema ostujõuga, ei jäägi kokkuvõttes kaupmeestele palju üle. Teame ka seda, et suured rahad liiguvad maksuvabadel turgudel, mis ausaid kaupmehi ahistab.

Millal turgude atraktiivsus kaob, on väga raske prognoosida. Seda enam, et valitsus nähtavasti ei sekku nii, nagu maksumaksjad temalt loodavad või eeldavad.

Raske öelda, kellel õigus on. Kas nendel, kes ütlevad, et Eesti tööstus on jõudmas erakordselt raskesse arenguperioodi või nendel, kes leiavad, et tööstusel läheb hästi. Ma olen seda meelt, et tõde on kusagil vahepeal.

Arvan et tööstusfirmade olukord on tõepoolest väga keeruline. Kulud on kasvanud oluliselt kiiremini kui müük. Ettevõtted, kes suudavad oma efektiivsust tõsta, saavad hakkama. Kes ei suuda, jääb tõsiselt hätta.

Ma ei usu, et väline sekkumine siin palju muudaks. Aga ma ei arva, et Eesti majanduskeskkonda ei saa mitte kuidagi parandada. Lihtsustatud majanduse juhtimise aeg Eestis peaks hakkama lõppema.

Eesti on jõudnud natuke keerulisemasse olukorda, kui ta oli kolm-neli aastat tagasi. Ma leian, et täna tuleks püüda majanduse arengut suunata. Vähemalt ei tohiks see olla tabuteema.

Ilmselt on tegemist teatud ulatuses soovimatusega. Üks põhjusi võib olla ka see, et oskusest ei piisa ja siis on lihtsam kasutada loosungeid. Siis on lihtsam öelda, et meil on liberaalne majanduspoliitika ja see on viinud Eesti tänaseks igasuguste vabaturumaade pingeridade etteotsa. Loosungite puhul peab alati nägema nende tegelikku sisu ja neid vajadusel ümber hindama.

Ma ei usu, et Euroopa Liiduga liitumine on loosung, mille taha on võimalik absoluutselt igasugust tegevusetust, mitteotsustamist või siis näiteks vastuotsustamist peita.

Meie prioriteediks on Eesti riigi jätkumine, mitte Euroopa Liiduga ühinemine ja Euroopa reeglite järgi käitumine.

Pigem siiski arvan, et vast valitsejad ühiselt jagavad vastutust. Kuidas neil seal omavahel kokkulepped on, mis nende kokkulepete taga seisab ja miks praktiliselt mitte ühegi praegu valitseva partei programmis lubatud edendused aset ei leia, seda on mul väga raske kommenteerida.

On valitsuskoalitsioon, kellel on kohustus valitseda seda riiki nii, nagu kodanikud soovivad ja vajavad. Mulle tundub, et on tekkinud mingisugune auk valitsejate ja kodanike vahel.