Saksamaa rahaliitu minek pühitseb abinõusid

Saksamaa erineb Prantsusmaast, selle peale võib kantsler Helmut Kohl kihla vedada. Kui Prantsuse valitsus kinnitab, et ta ei kavatse tänavameeleavaldustele järele anda, siis tihti on see märgiks, et ta ikkagi annab järele. Kui aga Saksa valitsus kinnitab sedasama, siis on ta veendunud, et rahva meelepaha ei ole küllalt suur, et sellele järele anda. Nii on Helmut Kohl kindel, et suurele vastuseisule vaatamata enamik sakslasi ikkagi nõustub tema karmi kokkuhoiuplaaniga, mille eesmärk on viia riik 1999. a EMUsse ja vähendada töötute arvu sajandivahetuseks praeguselt neljalt miljonilt kahele miljonile.

Osa heaolu vähendavaid valitsuse kokkuhoiuabinõusid, nagu haigustoetuse ja lasteabiraha vähendamine, tõi juuni keskel Bonni tänavatele 350 000 meeleavaldajat, mis on suurim arv sõjajärgses Saksamaa ajaloos.

Kui närviline Saksa liidupäev alustas mõni aeg tagasi Kohli kokkuhoiuprogrammi arutamist, mis muu hulgas näeb ette Saksa poodide lahtiolekuaja pikendamise, ei ole kantsler seni kordagi ilmutanud järeleandmistahet. Ainsa mööndusena on ta lubanud riigi tugevatele ametiühingutele «väikesi korrektiive».

Väikesi, kuid mitte tähtsusetuid. Esimene asi, mis Kohli programmis proovile pandi, oli ettepanek külmutada avaliku sektori palgad. Pärast järjestikuseid streike nõustus valitsus lõpuks tõstma 3,2 miljoni avaliku sektori töötaja palka sel ja järgmisel aastal ühe protsendi.

Ehkki valitsus tahab kärpida haigustoetust praeguselt 100 protsendilt 80 protsendile palgast, on selge, et kui see läbi läheb, ei hakka uus kord kehtima enne, kui praegused töölepingud lõpevad. Veel ühe mööndusena on valitsus valmis loobuma nõudest tõsta naiste pensioniea määra 60 eluaastalt 65-le.

Helmut Kohl ei ole seni oma järeleandmistes siiski läinud nii kaugele, et seada ohtu Saksamaa pääsu Euroopa rahaliitu.

Osa arvestuste järgi kahaneb 1997. aastaks algselt kavandatud 50 miljardi marga suurune säästuprogramm lõpuks 30--35 miljardi marga suuruseks. Sellele vaatamata peaks eelarvepuudujääk jõudma piisavalt lähedale kolmele protsendile sisemajanduse kogutoodangust, nagu EMU nõue on, et Saksamaa saaks 1999. aastal olla EMUs.

Kuid küsimus on selles, kas sõjakad ametiühingud ja kangekaelne opositsioon suudavad Kohli sundida edasistele järeleandmistele? Need mõlemad soovivad valulisi kokkuhoiuabinõusid panna rohkem rikkamate õlgadele.

Eriti on nad vastu kavandatud omandimaksu kaotamisele, mille eesmärk on ergutada investeeringuid. Selle küsimuse üle on ametiühingud keeldunud valitsusega edasisi läbirääkimisi pidamast.

Liidumaad, kus võimuohjad on rohkem sotsiaaldemokraatide käes, kavatsevad ära kasutada oma ülekaalu parlamendi ülemkojas, et blokeerida seda eelnõu, mis võib oluliselt kärpida liidumaade sissetulekut.

Kuna Bonni meeleavaldustel puudub seni sõjakus ja juba üle kümne aasta opositsioonis olek on sotsiaaldemokraatide mõju kahandanud, siis peetakse endiselt tõenäoliseks, et valitsus saavutab kokkuhoiuplaani heakskiitmise konsensuse teel, mis on riiki hästi teeninud juba viis aastakümmet.

Paraku kipub seejuures ähmastuma kokkuhoiuprogrammi teine eesmärk: töötuse vähendamine sajandivahetuseks poole võrra, mis nõuab olulisi reforme ja võib muuta meeleavalduste iseloomu märksa tõsisemaks. © THE ECONOMIST NEWSPAPER LIMITED, LONDON 1996

Saksamaa rahaliitu minek pühitseb abinõusid

Seotud lood

Hetkel kuum

Hetkel kuum

Podcastid

Enimloetud

Viimased uudised