Maailmas on lähenemas toiduainete kriis

Nii väidab maailma üks juhtivaid keskkonnaspetsialiste, Washingtonis paikneva Worldwatch Institute'i president Lester Brown, kes tegi ettekande Oppenheimeri panga Londonis korraldatud konverentsil.

«Pärast pool sajandit kestnud viljaküllust hakkavad jälle saabuma ajad, mil vilja ei jätku ning selle hind tõuseb,» ütles Lester Brown. «Maa hind tõuseb ning rikkus hakkab tootmisest voolama põllumajandusse.»

Brown, kes kaks aastat tagasi ärritas Pekingit väitega, et aastal 2030 tuleb Hiinal oma kasvava rahvastiku äratoitmiseks importida üle 200 miljoni tonni teravilja, sõnas, et nüüd on tema sõnum pärale jõudnud. «Praegu on nii juhtivad ärimehed kui ka poliitikud valmis juba sel teemal rääkima.»

Kalapüügi suurendamine, niisutus ning väetiste kasutamine toiduprobleemi rahuldada ei aita, kinnitab Brown.

Maailma kalavarusid kasutatakse juba praegu nii intensiivselt, et püügi suurendamine pigem vähendab saaki.

Veevarud vähenevad peaaegu kõigis peamistes viljakasvatuspiirkondades. Üks selle põhjusi on linnaelanikkonna kasv, mis tõmbab vee maalt ära linnadesse ning sunnib järjest rohkem vilja importima.

Ka väetiste kasutamisel on oma füsioloogilised piirid: kui varem korvati USAs põllumaa vähendamine suurema hulga väetistega, siis viimastel aastatel on seal väetistekogust märksa vähendatud.

Browni väitel ei aita ka tänavune USA viljasaak taastada maailma kokkukuivanud viljavarusid, mis tähendab juba teist aastat ots-otsaga kokkutulemist. Selle aasta algupoole kahanesid maailma viljavarud teatavasti mahuni, mis on võrdne maailma 48 päeva tarbimisega, ja pärast tänavust saaki tõuseb see 54 päevani, mis on endiselt väga väike kogus.

Samal ajal on Aasia majanduskasv umbes kaheksa protsenti aastas. Kuna Aasia rahvastik ulatub 3,1 miljardi inimeseni, siis tähendab see toiduahela märgatavat kiirenemist ja ühtlasi söödateravilja nõudluse järsku kasvu.

Toiduprobleemi head lahendust praegu olemas ei ole. Põhilised tehnoloogiad, mis võimaldasid viljatootmist aastail 1950--1990 suurendada, on pärit XIX lõpust ja XX sajandi algusest. Biotehnoloogia ei ole aga seni suutnud nisu-, riisi- ja maisitaimede tootlikkust eriti suurendada. FT