Pakendiseadust tuleb rakendada mõistlikult

Viimasel ajal on üha aktuaalsemaks muutumas probleemid, mis kerkisid esile 3. mail 1995. aastal Eestis vastu võetud pakendiseaduse ja selle alamdokumentide väljatöötamise ümber, selle kohaselt on plaanis 1. detsembril 1996 esitada ka mittetagastatava pakendi aktsiisi seaduse eelnõu. Kuivõrd mittetagastatav pakend praegu enamasti prügimägedele jõuab, on küsimuse lahendamine Eestile küllaltki aktuaalne ja uus. Seetõttu on ka seisukohad, kuidas küsimusele läheneda, erinevad.

Eesti Vabariigi valitsus on otsustanud mittetagastatavale ühekorrapakendile kehtestada pakendiaktsiisi ja alustada maksustamist joogipakenditest.

Selge on see, et peale aktsiisimaksu kehtestamist on tootja sunnitud hinda tõstma, lõppkokkuvõttes maksab maksu kinni tarbija.

Edasi on kõne all olnud kaks alternatiivi, kuhu laekub aktsiis, kas riigieelarvesse või keskkonnafondi.

Mõlemal juhul ei ole tootjatel kontrolli raha sihipärase ja efektiivse kasutamise üle, mis on tootjale väga tähtis kulude arvestuse seisukohalt. Seega ei ole maksumaksjatel garantiid, et kogutud raha näiteks kallite sõiduautode soetamiseks ei kulutata.

Pakendimaksud maksab lõppkokkuvõttes kinni tarbija. Kui me räägime toiduainete pakenditest (inimese esmane tarbekaup), tuleb arvestada seda, et üle 60% elanikkonnast tuleb vaevalt ots-otsaga kokku (1994. aasta andmed).

Eesti pakendiseadus on välja töötatud sarnaselt Saksamaa pakendiseadusega, kus kogu vastutus pakendite taaskasutamise eest on pandud tootjale. Saksamaa puhul on tegu võimsa tööstusriigiga ja kõrge keskkonnaalase teadlikkusega. Eestis on lood vastupidised. Ja kui tootjad üksi vastutavad pakendite taaskasutamise eest, kus seadusega määratud protsent aastaks 2001 on 60%, siis võivad paljud firmad oma uksed sulgeda ja paljudel jäävad vajalikud investeeringud tootmise tehnoloogilise taseme tõstmiseks tegemata.

Jagatud vastutuse printsiibil on neli põhilist lüli:

-- tööstus -- optimaalsed taaskasutamise kulud;

-- kaubandus -- ratsionaalsed pakendid ja jaotusmehhanism;

-- tarbijad -- sorteerivad pakendid oma majapidamises;

-- kohalik võim -- organiseerivad jäätmete kogumise ja käsitlemise.

Tootja rahastab taaskasutamise protsessi ja vastutab püstitatud eesmärkide saavutamise eest üksi.

Eesti oludes, kus keskkonnaalast teadlikkust võib hinnata madalaks, võiks kaaluda jagatud vastutuse printsiibi rakendamist. Tuleb ju kogu pakendite taaskasutamise süsteem alles üles ehitada, kuigi klaastaara kogumine mingil määral oma kitsaskohtadega funktsioneerib.

Pakkejäätmete kogumisel on elanikkonnal väga suur roll -- ilma nende aktiivse osavõtuta ei ole pakendite tagasikorjamine võimalik. Mida suurem on pakendite taaskasutamise protsent, seda suurem peab olema elanikkonna osavõtu protsent. Elanikkonna keskkonnaalase teadlikkuse taseme tõstmine on aega- ja rahanõudev ning seetõttu ei oleks mõeldav Eestis tootja vastutuse printsiibi rakendamine selliselt, nagu Saksamaal.

Meie majandus on tänase seisuga konkurentsivõimetu, mida kajastab ilmekalt Eesti väliskaubandusbilanss (iga kuu vähemalt 700 miljonit miinuskrooni). Tootmisettevõtete sisseseade ja töömoraal on madalad. Neis oludes vajaksime investeeringuid, mis kindlustaksid uuel tasemel tehnoloogia ja paremini ettevalmistatud tööjõu.

Meil tuleb endale aru anda, et Eesti ei saa end kõrvutada arenenud Euroopa riikidega ja sellest lähtuvalt ei saa ka Euroopa Liiduga ühinemisel seaduste väljatöötamisel Euroopa Liidu seadusi lihtsalt eesti keelde ümber kirjutada.

Ühiskond on keeruline süsteem, kus analoogsed eeldused ei anna analoogseid tulemusi.

Pakendijäätmete probleemi lahendamine on sama palju majanduslik kui ka keskkonna küsimus. Kui me ei taha aktsiisimaksuga järjekordselt «ämbrisse astuda», nagu seda oli näiteks tubakaaktsiisi tõstmine, tuleks enne pakendi aktsiisimaksu seaduse väljatöötamist teha uuringud, mida see endaga kaasa toob ja kuidas taolist ülesannet majanduslikult efektiivsemalt lahendada.