10. november 1996 kell 22:00

Tarkon elatub allhanketöödest

Küsimustele vastab ASi Tarkon peadirektor Toomas Noorem

Alates 18. märtsist 1994. Kuna osta soovijad ja erastamisagentuur kaubale ei saanud, otsustati RAS Tarkon selle aasta veebruaris likvideerida. Tänaseks on 90% ettevõtte varadest oksjonitel maha müüdud.

Tehase töötava osa ostis septembris ettevõtte juhtkonnast ja meie Rootsi partnerist moodustatud AS Tarkon. Ostuhind oli 8,7 mln krooni ja käibevahendite eest pidime lisaks maksma 1,5 mln krooni.

See on peenmehaanikaettevõte Hallberg-Sekrom Fabriks AB. Rootslased on pärast erastamist teinud ettevõttesse märkimisväärse investeeringu. Seni on Hallberg-Sekrom Fabriks olnud Tarkoni üks suurem tellija.

Teeme alumiiniumivalu, stantsime, valmistame mehaanilisi ja elektroonilisi koostusi. Oleme praegu klassikaline allhankefirma, kelle toode on tellimuste täitmine. Konkreetset oma asja, mida kauplustes müüakse, me ei tooda. Teeme kui 90% ulatuses tööd Skandinaavia firmadele, sest Eestist pole märkimisväärselt tellimusi.

Võiksime valmistada aparaate ja peenmehaanikat, meil on kogemustega kaader ja head seadmed, kuid pole oma eesti toodet.

Koostöös Iisraeli relvatööstusettevõttega IMI valmistame Eesti Telefoni tellimusel taksofone. Tänaseks on Lõuna- ja Ida-Eestis üles pandud ligi 700 meie kokkupandud kaarditaksofoni.

Valmistame mobiiltelefonide saatejaamade sõlmi Rootsi firmale Allgon. Joonkoodprintereid tootev firma UBI saab Tartust printeridetailid, Ericssonile valmistame elektroonikadetaile.

Lisaks oleme nii otse suheldes kui ka oma Rootsi partneri abil leidnud mitmeid väiksemaid tellijaid. Peame praegu läbirääkimisi ühe Suurbritannia firmaga, meie vastu on huvi tuntud USAs. Tulevikus loodame jälle jõuda Vene turule, kuhu läks veel viis aastat tagasi peaaegu kogu toodang.

Valmistame Eesti laserifirmadele laserikomponente. Oleme valmis tootmisse juurutama ülikoolis ja teistes teadusasutustes välja mõeldud tooteid või detaile, kui neil on turgu. Kahjuks pole meie leidurid suutnud välja pakkuda tooteid, mida saaks tööstuslikult toota.

Näeme vajadust investeerida oluliselt just kõrgtehnoloogia arendamisse. Toote arendamisse on Eestis vähemalt meie alal üsna mõttetu investeerida, sest me ei jõua veel nagunii oma tooteid sellises tempos edasi arendada nagu lääne suurkontsernid.

Tahame eelisarendada näiteks automaattreimist, et jõuda ses vallas maailmatasemele. Kõrgtasemel treidetaile vajavad kõik tööstused ja loodame sel alal hõivata Eestis juhtpositsiooni.

Tartu teaduspargist välja kasvanud firmasid on ka Tarkoni territooriumil. Oleme teaduspargi assotsieerunud liige ja toetame uusi ettevõtmisi, kuid kahjuks ma ise enam eriti ei usu teadusparkidesse Eestis.

Kujundamegi ennast allhankefirmaks eeskätt selle tõttu, et meil pole välja pakkuda piisavalt häid konkreetseid tooteid.

Kahjuks mitte. Eesti armee on väike ja ka vajadused väikesed. Seega pole meil otstarbekas enda tarbeks relvi toota. Seni pole õnnestunud ühe mütsi alla saada ka Balti turgu. Kindlasti oleme me võimelised relvastust tootma, kuid sellekohaseid tellimusi pole me saanud.

Vahetasime sel teemal mõtteid ka Iisraeli firmaga TAAS-Industries, kellelt Eesti riik relvi ostis. Oleme nimelt iisraellaste siinne koostööpartner ja taksofoniprojekt tuli meie tehasesse koos riigi relvaostuga. Midagi oleks võinud ka reaalsuseks saada, kuid poliitiliste võitluste tõttu jäi asi toppama.

Kaitseministeeriumi ja riigihanke korraldajate probleem on, et ka kohalikud firmad tööd saaks. Kui ostame mõnelt riigilt sisse relvastust, siis tuleks läbirääkimistel jõuda sellise tulemuseni, et see riik ostaks Eestilt sama summa eest midagi muud vastu.

Leping Iisraeli firmaga sai alguse presidendi visiidi koosseisus toimunud kohtumistest. Hiinas pidasin ka mitmeid läbirääkimisi, kuid hiinlased tahavad põhiliselt siia müüa, mitte meilt osta.

USAs külastasin mitmeid fonde, et nende abil sealt tööpinke osta. Et Tarkon kuulus tollal riigile ja oli maksuvõlglane, ei võetud mind tõsise partnerina. Eraettevõtjana saan sealseid sidemeid kasutada.

Presidenti saatvate ettevõtjate ülesanne oli tutvustada tootmisvõimalusi Eestis, meelitada siia investeeringuid, luua kontakte.

Üksi ei pääseks Eesti ettevõtja USA suurpankade uksehoidjast kaugemale. Meie külaskäik soodustas näiteks maailma suurima elektroonikapistikuid tootva firma AMP tootmisüksuse loomist Tallinna.

Majandusklubi ühendab umbes 30 Tartu suuremate ja väiksemate ettevõtete juhti -- tööandjat. Meie hulgas on nii tööstureid kui kaupmehi.

Kooskäimise põhimõte on üksteise probleemidega kursis olemine, omavaheline kooperatsioon ja infovahetus. Igal aastal oleme kohtunud Tartu linna ja ülikooli juhtidega, möödunud hooajal ka näiteks peaminister Tiit Vähiga.

Külastame klubi liikmete firmasid, kohtume Eesti teiste piirkondade analoogsete klubidega.

Eesti ettevõtete koostöö arendamisega ja ühise tööstuspoliitika kujundamisega. Kahjuks ei paista Eestis kusagilt välja, et riik oma tööstust mingilgi viisil toetaks. Kurioosne on minu jaoks näiteks see, kui mõni riiklik õppeasutus ostab koolimööbli välismaalt.

Pole teada riiklikke prioriteete, milliseid tööstusharusid toetada, milliseid eelisarendada. Eriti nõrk on kvaliteedipoliitika.

Maailmaturgudele jõudmiseks peavad tooted olema sertifitseeritud. Kui Eesti siin maha jääb, siis mõne aasta pärast ei osta meie toodangut enam keegi. Ühiselt kvaliteedipoliitikat ajades tuleb see kõigile ettevõtetele odavam.

Hetkel kuum