Arvutigraafika kasutamise võimalustest

«Coreli 32bitine lipulaev,» kirjutavad bulvarilehed CorelDraw 6.0 kohta, «mille üksikute veel esinevate vigade parandamiseks peagi uus CD laiali saadeti -- nüüd peaks küll kõik korras olema». Loomulikult kõlab 32 bitti hästi, aga tegelikult on arvutigraafika koer hoopis teise kännu alla maetud. Ja kännu peal on kirjad PostScriptTM ja trükkimine, sest kaua sa ikka seda pilti ekraani peal imetled, vaja oleks ilu levitada.

Vanasti oli ilus aeg -- ühed teadsid trükkimisest ja teised palkasid neid enda heaks tööle. PC-maailmas on iga kasutaja kõva asjatundja ja omandatud oskused hiirepruukimise alal tekitavad peagi eksperdi tunde -- hulk inimesi ei saa ju sellegagi hakkama. Pealegi pole laialt levinud arusaama järgi paberil ilutegemine, erinevalt näiteks maja projekteerimisest, diplomit nõudev tegevus.

Tegelikult on trükkimine üsnagi praktiline tegevus, kus Coreli pruukija üllatuseks nii keemia kui füüsika oma osa mängivad. Soovimata siinkohal peensustesse laskuda, soovitaks mõnda ajalehe-ajakirja pilti luubiga vaadata ja mõelda, et kõik need pilti moodustavad pisikesed punktid tekkivad nii, et alumiiniumplaadi pind käiakse üle märja rulliga ja ainult trükkima mõeldud ning vett hülgavaks muudetud kohad jäävad kuivaks ning suvatsevad hiljem värvi külge võtta. Vaatlust võiks jätkata, tilgutades lauale paar tilka vett ja uurides nende kuju. Kui nüüd keegi tuleb väitma, et need veetilgad läbilõikes igati ristkülikukujulised on, nii et värv sinna vahele sattudes arvatavasti samuti kenad plokid moodustab, ja aru ei saa, miks ma kogu protsessi keeruliseks pean, on tegemist seninägemata fenomeniga ja väitjal on head väljavaated olukorda reprodutseerides rikkaks saada.

Üldiselt, vee ja värvipastaga tegelemine jääb ka kõige korralikumate trükimasinate puhul ikkagi füüsika seadustele alluma, nii et ainus võimalus head tulemust saavutada on lihtsalt neid omapärasid arvesse võtta. Iga endast lugupidava graafikaprogrammi käsiraamatus on aga selle koha peal paar umbkaudset vihjet ja järeldus -- «consult your printer/repro» ehk «küsi parem kelleltki teiselt». Samavõrd kurvale järeldusele võiks jõuda ka Wordi käsiraamatut lapates, kui üritaks sealt leida essee kirjutamise juhendit -- õnneks on meile kooliajal kirjanduse ja grammatika kõrval piisavalt ka kirjandiõpetust loetud ja oma oskusi korduvalt näidata lastud. Tiigrihüppega aga on nagu on, ja arvatavasti üks vähem uuritud arvutialasid on arvutigraafika trükkiminek.

Enne trükimasinat tuleb aga kena kujundus kuidagi arvutist välja saada, ja möödas on ajad, kus see onupoja laserprinteril kalkale või kilele trükkimist tähendas.

Internet ja teised interaktiivsed-visuaalsed kultuurid suruvad peale ja ainus võimalus nendega võistelda on olla värvilisem ja ilusam ning jõuda kasutajani võrreldava operatiivsusega. Tänapäeval on ainus väljundseade PostScript-printer, mis oma lihtsamas inkarnatsioonis on laserprinter, trükioriginaalist rääkides aga üsna kallis filmiprinter -- ja neid viimaseid on leida skaalas sapakast Jaguarini. Võiks öelda, et Eestis on hetkel kaks Jaguari, üks neist tõeline tippklass, ja mõned lihtsalt väga head sõiduriistad.

«Ah, mis te jamate, arvutid on ju nii-nii võimsad, miks nad siis ei saa häid printereid teha!» Minul on sama küsimus keelel, aga vaadates neid pilti moodustavaid punkte mitte luubi, vaid pigem mikroskoobiga, on erinevus selgelt näha ja ma umbes kujutan ette, mida vee molekulid seal vahel ette võtavad.

Probleemid molekulide tasandil pole aga kaugeltki kõik. Kuna see lugu ilmub mustvalgel lehel, siis vaatame illustratsiooniks näiteks ajakirja Luup ja nimelt mõnda suuremat portreed. Nagu on ruuduline? Selle nähtuse nimi on moiré ehk interferentspilt, mis on nende kirjude rõngaste sugulane, mida näeb vahetevahel telekas, kui ribikardin sobivas suuruses kaamerasse satub. Kuna levinud trükimoodus on neljavärvitrükk ja iga värv neljast tähendab erineva nurga all olevat rastrit, aga teineteist mitte mõjutavad nurgad peavad olema 30kraadiste vahedega, mida 90 kraadi sisse mahub vaid kolme värvi jagu, siis kuulub minu sügav austus neile filmiprinteritele, mis suudavad pildi ilma nägu ruuduliseks ajamata trükkida.

Üldiselt, liikudes alguse ehk hiirega manipuleeritavate programmide suunas, ei tohi kunagi unustada teele jäävat printerit. PostScript on keel ja igas keeles on mõnda asja kergem ja mõnda teist jälle raskem väljendada, ja suvaline graafikaprogramm tegeleb meie hiireväljenduste PostScripti tõlkimisega.

Iga graafikaprogrammi esmaseks ülesandeks peaks olema seega oma väljundosas perfektset PostScripti produtseerida, mis hiljem ka trükifüüsikale vastu peab. Seejuures on loomulikult oluline, et kõik see õnnestuks ilma liigse hiirepiinamiseta talle selgeks teha. Kui meil on hea programm ja kasutaja, kes sellega toime tuleb, on kõik korras.

Aga Corel ja PC-arvutid üldse, miks ma alguses nende kallal norisin? Kasutaja varustatakse hambuni eriefektidega, mille hilisema korrektse tõlkimise peale pole tihti mõeldudki. Lisaks veel «kirjandiõpetuses» harimata kasutaja, ja me saamegi sousti, mis eriti hästi süüa ei sünni.

Et asjad enne loo lõppu põhjalikult keeruliseks ajada, siis vaadake veel juuresolevalt pildilt, milleks üldse mingit programmi kasutada maksab ja kuidas on hea tavatekste ja -pilte programmist teise viia.

Lühendid EPS, TIFF, RTF jne ei pruugi küll alguses suurt midagi tähendada, küll aga on siit hästi näha, et New Yorgi, Bostoni ja Philadelphia paremates majades on kombeks veidigi keerukam kujundus kokku seada küljendus- ehk layout-programmis, olles eelnevalt kõik komponendid valmistanud just nende tegemiseks sobivates programmides. Samuti võib siit pildist välja lugeda, et arvutigraafikas ei kasutata programmide vahel info liigutamiseks kunagi copy-paste'i ja drag-'n-drop'i.

Äärmiselt sagedasti esinev küsimus, kusjuures küsijal on minu Mac-vastuse peale kohe keelel veerand tundi juttu PC võrratutest megahertsidest. Tegelikult on märksa olulisem programmide omavaheline kokkusobivus ehk see, et nad joonisel toodud ühendusviisidega toime tulevad -- ja PC-maailmas juhtumisi selline töötegemist võimaldav infrastruktuur puudub või lonkab mõlemat jalga.

Kui hiireliigutamine selge, nõudke õpetust, mis alustaks lõpust ehk sellest, kuhu hiireliigutamine peab välja viima. Sinna juurde käiv füüsika ja keemia ei pea muidugi iga arvutikasutajani jõudma, aga ala üldine olemus võiks kasvavas konkurentsis püsimiseks kindlasti selge olla. Eestis on viimase aasta jooksul digitaalsest prepressist (ehk trükiettevalmistusest) mitu loengut peetud, mis vaatamata sellele, et nad on kippunud mõnda firmat reklaamima ja olnud suhteliselt piiratud huvilisteringile, on kindlasti tekitanud aluse teadmisele, et Save as failimenüüst ei ole kaugeltki töö lõpp, keerukam osa on alles ees.