15. detsember 1996 kell 22:00

Dubai emiraat kui sheigi erafirma

Õitsev majandus ei vaja alati demokraatlikku riigikorda. Dubai emiraat on näide sellest, et heas majandusseisus võidakse demokraatiat pidada isegi liigseks ning segavaks nähtuseks. Tunnusomane Dubai ärifilosoofiale on mõte, mida mulle kordasid mitmed sealsed riigiametnikud ja majandusjuhid: «Tänu Allahile on meil hea sheik, kes pani õigesti paika majanduse arengusuunad ja langetab õigeid otsuseid. Dubais ei ole õnneks mingeid valimisi ega opositsiooni, mis sheigi tegutsemist takistaks.»

Dubai on üks seitsmest 1971. a Araabia Ühendemiraadid moodustanud emiraadist. Ühinemisest saadik on emiraatide siseelu ilmestanud rivaalitsemine Dubai ja emiraatidest suurima Abu Dhabi vahel. Abu Dhabi, mis toodab enamiku Araabia Ühendemiraatide naftast, on föderatsiooni suurim ja rikkaim osa. Emiraadid on Araabia lahe maadest Saudi Araabia ja Kuveidi järel suuruselt kolmas naftatootja ning üle 80 protsendi sellest naftast pumbatakse Abu Dhabi valdustest. Naftadollarite tõttu on Abu Dhabil võimalik avaldada viiele väiksemale emiraadile survet, kuid Dubai on erand. Dubail on eripärane majandusstrateegia ja soov Abu Dhabi varjust välja paista.

Ka Dubail on naftaleiukohti, kuid enamik tulusid saadakse vabakaubandusest. Kahtluseta võib just Dubaid pidada Araabia lahe maade vilkaimaks kaubanduskeskuseks. Dubai lähedal Jebel Alis asub üks maailma suurimaid vabakaubandustsoone. Tsooni pindala on 100 ruutkilomeetrit ning seda teenindab kaks suurt sadamat, mida läbib 115 rahvusvahelist laevaliini. Dubailased ehitavad ja laiendavad kiiresti ka oma rahvusvahelist lennuvälja, et teha sellest sajandivahetuseks Lähis-Ida suurim õhukaubanduse keskus.

Dubai vabatsoonidesse meelitatakse tuntud lääne firmasid. Araablased hindavad kvaliteeti ja kaaluvad iga taotlejat põhjalikult. Samas ei ole sheigid nii pirtsakad, et ärimaailma suurnimed neist eemale hoiaksid. Dubaisse, eriti Jebel Alisse, meelitavad välismaalasi muinasjutulised soodustused.

Üksikisikud ei maksa Jebel Alis tulumaksu ning firmad on tulumaksust vabastatud tegevuse esimesel 15 aastal. Maksuvaba tähtaega võidakse pikendada. Kui mujal Dubais tahavad araablased igas välisfirmas vähemalt 51 protsendilist osalust, siis Jebel Alis see nõue ei kehti. Kogu ärisse pandud kapitali ja kauplemisest saadava tulu võivad firmad Dubaist takistusteta välja viia. Sheik, kes on juhtumisi ka vabatsooni omanik, korjab oma rikkuse käibemaksu pealt, mida tsoonis vilkalt keev kaubandus rohkelt sisse toob.

Omal ajal kauples Dubai kulla, pärlite, maitseainete ja orjadega. Nüüd võimalusega kaubleda võimalikult maksuvabalt. Samas on kõik suuremad ärid sheigi ja tolle perekonna käes. Al-Maktoumid juhivad vabatsoone, lennukompaniid Emirates Air, naftatööstust, emiraadi laevakompaniid ja kümneid muid tulutoovaid riigimonopole.

Dubai kauplemiskvartalid on täis pisipoode, mida peavad Indiast, Pakistanist ja vaesematest Araabia maadest sisse rännanud kaupmehed. Poodides pakutavate lääne kaupade odavus on ligi meelitanud ka miljoneid kaubaturiste Ida-Euroopast.

Dubai võimud arvavad, et linnas elab pidevalt umbes 600 000 vene turisti ja kaupmeest. Viimased on araablaste silmis kõrges hinnas, kuna jätavad kohalikele kauplejatele kuni 1000 dollarit päevas.

Kohalike elanike jaoks on aga prestiizhsem töötada riigiametites. Et riik on omalaadne sheigi erafirma, siis meenutavad riigiasutused, ministeeriumid, kaubandusesindused ja riigifirmade peakontorid rohkem suure firma allüksusi kui riigiasutusi eestlasele tuntud mõistes.

Dubai süsteem pole siiski nii kauge ja võõras, et sellest ei saaks Eestiga paralleele tõmmata. Eestis on vaja, et riik senisest veelgi julgemalt suruks vabakaubanduse ja -kauplemise põhimõttele, sest see on tõhusaim viis, kuidas oma riiki muu maailma jaoks atraktiivseks muuta.

Hetkel kuum