Tartu arestimaja variseb
«Erastamisagentuuriga on kokkulepe, et nagu me raha kätte saame, müüvad nad Tarkoni viienda korpuse meile,» räägib siseministeeriumi majanduskorralduse osakonna juhataja Peeter Valter. Ta ei välista, et ostu-müügileping sõlmitakse veel sellel kuul. Äripäevale teadaolevalt eraldas valitsus juba ühel oktoobrikuu istungil 700 000 krooni RASi Tarkon hoone soetamiseks Tartu arestimaja tarbeks.
Valter soostub, et riigieelarvest eraldatud 7 miljoni krooniga nüüdisaegset arestimaja ei ehita. «Meie eesmärk on tänavu põhitöö ära teha,» selgitab Valter. «Kui hoone käes, saame alustada projekteerimisega.»
RASi Tarkon likvideerimiskomisjoni esimehe erastamisagentuuri arendusdirektori Kostel Gerndorfi sõnul on nad seda Tarkoni hoonet pakkunud korduvalt müügiks. «Kui objekti on kaks korda müügiks pakutud ja ostjat pole leidunud, võib objekti müüa esimesele pakkujale,» põhjendab Gerndorf kokkulepet siseministeeriumiga.
Tarkoni põhitootmistsehhi ostnud ASi Tarkon tootmisdirektori Villu Ehrlichi kinnitusel nemad antud hoone vastu huvi ei ole tundnud. Ehrlichi sõnul oli 70 meetri pikkuses ja 7 meetri laiuses kahekorruselises hoones nn musti kaste tootva kontrollaparatuuritehase arvutuskeskus ja ettevalmistusjaoskond. «Minu hinnangul on viiendik hoonest heas korras,» lisab Ehrlich.
Tartu politseiprefekt Raivo Palu ütleb, et Tartu katastroofilises seisus olevale arestimajale on alternatiivi otsitud aastaid. 1992. aastast Tartu arestimaja ülemana töötanud Vladimir Podberjoznõi teab konkreetelt nimetada vähemalt nelja varianti. Staadioni tänavas asuv Tarkoni hoone on reaalseim, tunnistab prefekt Raivo Palu.
«Pool hoonest kõlbab arestimaja administratiivhooneks,» räägib Palu. «Sinna planeerime ka abiruumid, pesuruumid ja söökla. Arestimaja ise tuleb aga ehitada uus. Meie nägemuse järgi peaks Tartu arestimajas olema umbes sada kohta.»
Uue arestimaja eskiiside autori Podberjoznõi andmeil maksab kinnipidamiskoha ruutmeeter vanade normatiivide järgi 5000 krooni. «Seda on vähe,» on Podberjoznõi veendunud. «Kinnipidamiskoht tuleb algusest lõpuni uus ehitada. Minu arvutuste kohaselt maksab hoone põgenemiskindlaks tegemine sama palju kui hoone ehitamisel imposantsete materjalide kasutamine.»
Praegust hoonet Ülikooli tänavas on kinnipidamiskohana kasutatud üle 200 aasta. Hoone on nii lagunenud, et Palu sõnul peab arestimaja töömees üle päeva maja vajumisest põhjustatud pragusid ning arestantide uuristustöö tulemusena tekkinud auke lappima. Kurioosseim põgenemine oli 1992. aastal, kui seitse meest rajasid endale tee vabadusse alumiiniumlusikate abil. Podberjoznõi sõnul on pehkinud puitparvedel püsiva hoone tervis katastroofiliselt halvenenud pärast seda, kui alustati vastas asuva Jaani kiriku ja Treffneri gümnaasiumi vundamentide toestamist ning mõlemal pool arestimaja asuvate hoonete renoveerimist.
Eriti suured praod ja müürist väljakukkunud kivid paistavad kätte hoone sisehoovist. Podberjoznõi keelab ajakirjanikul pildi tegemise, põhjendades, et pildi ilmumise korral saavad kinnipeetud väärtuslikku infot, kust tasuks seina uuristama hakata.
«Olime sunnitud arestimaja kolmanda korruse sulgema,» räägib Podberjoznõi ja lükkab käelaba läbi prao, mis on tekkinud põhikorpuse ja tornitiiva vahele. «See pragu laienes kvartalis 9 mm,» lisab arestimaja ülem. «Varisemisohtlik on ka katus.»
Kolmanda korruse sulgemine tähendas 8 kambri kaotamist ehk seda, et teisele korrusele tõmbunud arestimajas on normi järgi 46 kohta, kuid iga päev viibib seal 70--80 kinnipeetut. «Kolm aastat oleme niigi kitsastes tingimustes pidanud hoidma ka süüdimõistetuid, keda on näiteks Patarei vanglast teatud ajaks etapeeritud Tartu ringkonnakohtusse,» räägib Palu. «See suurendab meie arestimaja koormust kolmandiku võrra.» Palu andmeil viibis Tartu arestimajas eelmisel aastal veidi üle 4500 kinnipeetava, kes said päevas korra süüa 17,2 krooni eest.