Rublanali

Täna lõpetab oma tegevuse riigikogu rublakomisjon. Vahetult enne seda jõudsid aga komisjoni kolm liiget avaldada eriarvamust, et kaitsepolitsei peaks algatama uue kriminaalasja ning esitama rublatehingu osalistele süüdistuse riiklikus salakaubaveos.

Neile, kes on kursis kolm kohtuastet läbinud vaidlusega rublatehingu seaduslikkuse üle, tundub rahvaasemike ettepanek tühja tuule tallamisena. Mäletatavasti süüdistati Marek Strandbergi, Agu Kivimägit ja Tiit Pruulit valuutatehingute sooritamise korra rikkumises. Süüdistus seisneski tegelikult selles, et rublad kehtivat korda rikkudes ehk salaja üle piiri veeti. Teisisõnu oli tegu riikliku salakaubaveoga.

Rublakomisjoni liikmetel tasuks pigem esitada igast kriminaalromaanist tuttav küsimus, milline on kuriteo motiiv või kes sellest kasu sai. Kui ma kohtuvaidluse vaheajal riiklikule süüdistajale selle küsimuse esitasin, vastas ta, et kaitsepolitsei ei ole rublatehingule selle nurga alt kunagi lähenenud.

Riigikohus mõistis rublatehingu osalised õigeks. Ka riigikogu rublakomisjoni lõpparuande kohaselt oli rahareformi ajal Eestis kogutud rublade müümine õige ja kasulik. Iseasi, kas see veel kellelegi kasulik oli.

Rublatehingut vahendanud Maagi omanikud Strandberg ja Kivimägi väitsid kohtus, et neid ajendas rubladega tegelema aatelisus: oli valus vaadata, kuidas rublad kolletasid.

Mind kummitab aga senini küsimus, miks kaitsepolitsei pole vaatamata oma võimalustele kindlaks teinud raha liikumise täpset teekonda alates rublade väljaviimisest Eesti Panga hoidlatest kuni dollarite laekumiseni Eesti riigi arvele. Kas ka see on kellelegi kasulik?

Seni, kuni nendele küsimustele pole vastatud, tundub kogu see jahmerdamine rublatehingu ümber farsina. Vaid tänasel naljapäeval võib seda tõsiselt võtta.