EEAd esindanud vandeadvokaat Jüri Raidla väitel oli erastamiskuulutuses aga öeldud, et pakkumus tuleb esitada enamuse ettevõtte aktsiate kohta, seega vähemalt 51 protsendi ulatuses. Kuulutuses sisaldunud märge 100 protsenti tähendanud vaid seda, et kõik aktsiad olid sinnamaani riigi omanduses ning et pakkumuse sai teha 51--100 protsendile aktsiatest, lausus Raidla.
Kolmanda isikuna kohtuvaidlusse kaasatud ASi Rajaleidja esindaja vandeadvokaat Aivar Pilve sõnul oli iga erastamiskonkursil osaleja enda otsustada, millise pakkumuse ta enamusaktsiate kohta 51--100 protsendi vahemikus teeb.
Jüri Raidla juhtis samuti tähelepanu erastamisseadusele, mis jätab seejuures defineerimata pakkumuse täitmiseks tehtava tagatise juriidilise vormi. Rajaleidja kasutas tagatisena 5000 krooni deponeerimist Põhja-Eesti Panka EEA kontole.
Vaieldes vastu ASile Klausel jõudis Raidla järeldusele, et asjaolu, et Rajaleidja omanikud olid varem EEAs töötanud, hoopis raskendas Rajaleidja positsiooni pakkujana. EEA esindaja väitel kaalub agentuuri nõukogu erilise tähelepanuga just neid pakkumusi, milles on seoseid endiste EEA töötajatega.
Tallinna halduskohus leidis Klauseli kaebust rahuldamata jättes samuti, et kohtus tunnistusi andnud erastamisagentuuri nõukogu liikmete ütlustest nähtuvalt oli kahe eri pakkumuse esitamine ASi Rajaleidja poolt kooskõlas EEA nõukogu senise tööpraktikaga.
Kohus jättis rahuldamata ASi Rajaleidja esindaja taotluse mõista Klauselilt välja kohtukulud, sest kohtule esitatud dokumentidest nähtus, et kulude kandjaks on olnud AS Lembitu, mitte Rajaleidja.