Kogu maailmas on enam-vähem niimoodi välja kujunenud, et äripartneritega peetakse ärilõunaid. Selline väljaskäimine on nii siin kui sealpool ühtemoodi. Muidugi sel juhul, kui on toimivad ärisuhted ja asi kogu aeg liigub. Iga juhusliku partneriga ärilõunal ei käida. Kõik asjad ei kooru esimese korraga, need tulevad mõningate kohtumiste tagajärjel, siis on ärilõuna asjakohane.
Mõnele lisaprobleemile võib parema lahenduse leida ärilõunal, mitte puhtalt vestluse ajal.
Meie suhtleme põhiliselt välismaailmaga, kohalike suurfirmadega pole me tegelenud. Teatud eripära ja nüansse tuleb iga riigi puhul arvestada, neid on rohkem Aasia riikidega suheldes.
See oleneb ikkagi ärist. Ma kujutan ette, et korteri müügi puhul pole ärilõunal mingit rolli.
Väga raske on liigitada kustmaalt on ärilõuna ja kustmaalt on lihtsalt inimlikud vajadused, et kõht on tühi ja räägime ka muudest asjadest. Minu arvates on probleeme läbirääkimiste laua taga kergem lahendada. Lõuna söömisel keskendun rohkem toidu nautimisele. Vaevalt et ärilõunal midagi alla kirjutatakse.
Tegelikult oleks kõige õigem iga kord lõunat sööma minnes helistada mõnele kliendile ja teda kaasa kutsuda, et lihtsalt suhelda ja ennast meelde tuletada või küsida, mis mureks jne. Kuna aga elu on nii kiire, et seda ei jõua teha, siis jääb ärilõuna tavaliselt ikka lepingu kinnitamiseks.
Ma arvan, et kingitused pole eriti levinud.