8 aprill 1997

Omanikuhirm

Kuigi Eesti eraettevõtlus on juba kümneaastaseks saanud ja omanikutunne peaks olema tugev kui kivi, põrkame ühe või teise firma omanikke teada soovides sageli vastu kilpi.

Kauased ettevõtete tippjuhid, kes nüüd on koos investoritega pääsenud ka oma endisele toolile omanikuna istuma, ilmutavad erakordset tõrksust. Neile tundub, et ajakirjanik tungib oma küsimustega eraellu, kui pärib firma omanike kohta. Endiste kolhoosiesimeeste ja toiduainetööstuse tegelinskite näkku ilmub totralt kaval naeratus, kui keegi söandab nende aktsionärluse kohta küsida. Vägisi jääb mulje, et on kuidagi piinlik omanik olla. Äkki keegi kade hakkab küsima, et kuidas nii rikkaks oled saanud.

Kummaline oli hiljuti ajalehest lugeda, et Finest Hotel Groupi tegevdirektor Toomas Sildmäe ei tea, kes on firma omanikud. Ise samas firmas aktsionär olles peaks ju meelde tulema, kellega ühe laua taga istutakse.

Juba kümme aastat pean ma majandusteemadel kirjutava ajakirjaniku tööd tehes kuulma, et omanikuks olemist varjatakse hirmust kuritegeliku maailma ees. Oleme aga tänaseks jõudnud aega, kus kõik Eesti kodanikud on vähemal või rohkemal määral eraomanikud. Ei ole ju mõeldav, et me kõik kogu aeg kardame.

Ei saa sugugi väita, et kõigis firmades omanikke peidetakse. Tänapäevasele juhtimismudelile tuginev tegevdirektor ulatab ajakirjanikule aktsionäride nimekirja koos osaluse suurusega. Nii tehakse ettevõttes, kus kõik peale äriplaani ja konfidentsiaalsete lepingute on avalik.

Septembrist peavad Eesti ettevõtted olema kantud äriregistrisse. Igaüks võib sinna pöörduda ja teda huvitava firma kohta kausta lapata. Nii ei ole salatsemisel enam mingit mõtet. Pealegi ei tohiks omanikustaatus ju häbiasi olla.

Hetkel kuum