1991. aastal esitasid õigusjärgsed omanikud Lonni Siim ja Pauline-Kristine Grass avalduse Aia 5b asuva hoone ja krundi poole mõttelise osa tagastamiseks. Nad taotlesid vara õe pärijatena. Kuigi kõik vajalikud dokumendid esitati kohe, viibis taotlejate õigustatud subjektideks tunnistamine.

1994. aastal tegi linnakomisjon otsuse, et Grassi ja Siimu otsust ei rahuldata ja neid ei tunnistata õigustatud subjektideks.

1995. aastal kaebas õdede volitatud esindaja Guido Grass selle otsuse peale ning pöördus tollase osakonnajuhataja Lembo Neeruti poole. Viimane otsis üles asjakohase toimiku ning selgus, et sellest olid kõrvaldatud kõik dokumendid peale avalduse. Ainult avalduse põhjal ei saanud aga tagastamisotsust teha.

Dokumentide kadumist ei osatud tollases linnavara ametis millegagi seletada. «Esitasin kohe uuesti abielutunnistuse koopia, surmatunnistuste koopiad ja kohtuotsuse koopia. Õnneks olid mul need koopiad olemas,» räägib Grass.

See juhtus kaks aastat tagasi. Sarnaseid juhtumeid on aga veelgi ja nende üleslugemiseks ei piisa kahe käe sõrmedest.

Omandireformi ameti juhataja Vladimir Viiese sõnul ei ole toimikute kadumises midagi ebatavalist. Omandireformi ametilt nõuti paar päeva tagasi kohtule esitamiseks Palace'i toimikut, räägib Viies. Kuna kõik toimikud anti meile üle, läksin toimikut arhiivi otsima, kuid selgus, et inventuuri käigus ei antudki toimikut omandireformi ametile üle, jätkab ta. See läks kaduma kolmandat korda.

Õnneks on meie inimesed kogenud ja toimik taastati ühe päevaga, lausub Viies. Kuhu ta kadus ja kelle huvides, ei osanud ta öelda. Viies on seisukohal, et kuni ei ole korralikku arhiivi, ei saagi kedagi otseselt süüdistada.

Vägisi tikub pähe mõte, et ju on siis korraliku arhiivi loomise takistused tekitatud tahtlikult.