Vabakaubanduslepingutest üksi ei piisa

Teoreetiliselt peaksid Läti, Leedu ja Ukrainaga sõlmitud vabakaubanduslepingud tagama Eestist pärinevale toodangule vaba ja tollimaksudeta juurdepääsu sealsetele turgudele. Paraku näitab igapäevane praktika, et lepingud seda ei garanteeri.

Et toodangule laieneksid vabakaubanduslepingus ettenähtud soodustused, peab see olema varustatud päritolusertifikaadiga EUR 1. Paraku ei piisa EUR 1 saamiseks sugugi sellest, et toodang on valmistatud Eestis, vaid ka toodangu valmistamiseks kasutatav tooraine peab pärinema kas Eestist või Euroopa Liidu maadest ning valmistoodangu kood rahvusvahelises kaubaklassifikaatoris peab erinema tooraine koodist. Eelnimetatud nõue tekitab probleeme mahlatootjatele, sest enamasti kasutatakse tootmisel kolmandatest riikidest pärinevat tooret ja tehnoloogiliste protsesside iseärasuse tõttu ei erine 100% mahla puhul tooraine ja valmistoodangu koodid. Seega jäävad Läti, Leedu ja Ukraina turud endiselt suurele osale Eestis toodetud mahladele suletuks.

Samal ajal ei ole nende riikide tootjatel mingeid takistusi oma mahlatoodangu ekspordil Eestisse, sest Eesti ei rakenda tollimakse ka EUR 1 puudumisel.

Vabakaubanduslepingute kohaselt on allakirjutanud riigid lubanud hoiduda igast siseriiklikust fiskaalse iseloomuga abinõust, mis toimiks diskrimineerivalt teise poole toodetele võrreldes oma toodanguga. Vaatamata sellele on Ukraina kehtestanud kakaod sisaldavale importtoodangule aktsiisimaksu 0,3 eküüd/kg. Maks, mis tõstab meie ?okolaadi jm kakaod sisaldava toodangu hinda Ukrainas ca 10% võrra, tuleb importööril tasuda enne kaupade lahtitollimist. Kuigi tegemist on lepingu rikkumisega, ei ole probleem kuni tänase päevani lahendust leidnud.

Eesti on Läti, Leedu ja Ukrainaga sõlminud sertifitseerimisalase koostöö kokkulepped. Kui Läti ja Leeduga jõutakse loodetavasti väljastatavate sertifikaatide täieliku vastastikuse tunnustamiseni, siis Ukraina ei ole nõus aktsepteerima Eestis väljastatud sertifikaate, vaid nõuab meie toodangu täiendavat sertifitseerimist oma ametkondade poolt.

Kui Eesti on tuntud oma liberaalse majanduspoliitika poolest, siis Läti, Leedu ja Ukraina kaitsevad oma turgu tollimaksudega. Läti ja Leedu on vabakaubanduslepinguid sõlminud ka teiste Euroopa riikidega, Ukrainale on leping Eestiga seni ainukeseks. Seega võitis vabakaubanduslepingute sõlmimisest eelkõige Eesti pool, sest siin ei rakendatud nende riikide toodangule tollimakse ka enne lepinguid.

Oleks aga lihtsameelne arvata, et poliitikute sõlmitud lepingud avavad Eesti toodangule need turud ilma probleemideta. Lisaks vabakaubanduslepingutes toodule reguleerivad nende riikidega kauplemist veel mitmed ametkondlikud mängureeglid. Ühelt poolt on arusaadav, et turule tulija peab arvestama kohalike nõudmistega. Teiselt poolt võib impordi teele tehnilisi barjääre ja bürokraatlikke takistusi veeretades kohaliku turu importtoodangule ikkagi suhteliselt suletuks jätta. Igapäevases praktikas on meie importijatele nii mõnelgi korral küllaltki otse mõista antud, et Eesti toodang ei ole meie lepingupartneriteks olevates riikides sugugi nii väga oodatud.

Vabakaubanduslepingute sõlmimisega Läti, Leedu ja Ukrainaga on riik loonud head eeldused koostööks nende maadega, kuid praegu ei saa veel rääkida Eesti ettevõtjate võrdsetest võimalustest kohalikega sealsetel turgudel. Kahtlemata on uue turu hõlvamisel tähtis eksportijate endi aktiivsus, ometi saaks meie riik veel palju ära teha kaitsmaks meie ettevõtjate huvisid.

Pean silmas eelkõige aktiivset tegutsemist lepingute täitmise jälgimiseks moodustatud ühiskomitees, meie ametkondade koostöö tihendamist oma sealsete kolleegidega, et ühtlustada sertifitseerimise, veterinaarkontrolli, tolli jms reeglid, operatiivset sekkumist meie eksporti takistavate probleemide lahendamisse jne. Kindlasti ootaks riigi senisest tulemuslikumat tegutsemist ka meie ekspordile Vene turu avanemise vallas.