6 juuli 1997

Maanteede pindamisest

«Nüüd on päris põrgu lahti! Igal aastal läheb järjest hullemaks! Sõitsin Tartust Viljandi kaudu Pärnusse ja pidin vähemalt seitsmes kohas teetööde tõttu vähendama kiirust kolmekümne kilomeetrini tunnis,» kurtis mulle hiljuti üks sõber, kellele meeldib rallimeeste sõidustiil.

Veel ei saanud ta aru sellest, miks teemeistrid peavad oma ametikohustusi täitma just nendel päevadel, mis on ilma poolest ka autosõiduks kõige mõnusamad.

Küllap on taoliste emotsionaalsete sõnavõttudega teedeehitajate aadressil kokku puutunud enamik meist. Vähesed annavad aga endale aru, et iga teetöödest tingitud kiirusepiirang on märk sellest, et kütuseaktsiisist jt transpordivahenditega seotud maksudest hakkab järjest suurem osa lõpuks maanteedele jõudma. Iga sõidutee parendamiseks pandud kroon on aga autode tehnilise korrasoleku ja liiklejate elu ning tervise garandiks.

Maanteeameti programmitalituse juhataja Tiit Grünbaumi sõnul kulutatakse tänavu maanteede korrashoiuks üle 370 miljoni krooni. Selle raha eest korrastatakse nii asfaltkattega maanteid kui ka kruusateid.

On seda vähe või palju, oskab iga autojuht ise hinnata. Mõne teedevalitsuse haldusalas on maanteed nii korras, et isegi teeperved on rämpsust puhastatud. Teise hallata oleval teel tuleb näiteks pleekinud ja kulunud telgjoone jälgimiseks lausa autost välja ronida. Ning sageli ei tundu asi olevat rahas, vaid teemeistri suhtumises.

Meie suhtumine sellesse kõigesse peaks nüüd väitest, et riik nöörib autoomanikke, nagu jaksab, veidike kaugemale ulatuma. Kolmekümne märk mõne teelõigu alguses võtab küll hoo tublisti maha, kuid näitab samuti, et maksumaksjalt korjatud raha on sihipäraselt kulutatud.

Hetkel kuum