Vähene tööpuudus ohustab majandust
Kaugel pole Eestis enam see aeg, kui särama löödud majad, pompöössed kontoriruumid ja kellavärgina töötavad bensiinijaamad taas nõukogulikult rääma kisuvad, sest tööjõud, kes seda kõike peab hooldama ja korras hoidma, muutub järjest laisemaks ja ükskõiksemaks.
Äripäeva arvates on tööpuudus riigis kriitiliselt väike. See asjaolu takistab tööjõuturul normaalse konkurentsi teket, mis omakorda tagaks kõiki rahuldava töökultuuri alates teenindusettevõtetest ja lõpetades ehitus- ja tootmisettevõtetega.
Kui enamik Lääne-Euroopa riike peab tihti probleemiks number üks võitlust tööpuudusega, siis Balti riikides räägitakse tööpuudusest siiski palju vähem. Pigem peetakse siinseks probleemiks konkurentsivõimet, sealhulgas ka tööjõuturu konkurentsivõimet, mis suudab teiste riikidega võistelda küll palgataseme, kuid mitte kvaliteedi poolest.
Viimastel aastatel on Eestisse voolanud palju raha, millega on püstitatud tänapäevaseid hooneid, muretsetud moodsat tehnikat, autosid jne. Paljudes majandusvaldkondades on tehnoloogiline tase väga hea, peaaegu ideaalilähedane ja annab silmad ette isegi arenenud riikidele.
Selle kõige tööshoidmiseks makstakse inimestele suhteliselt kõrget palka. Spetsialiste makstakse firmade poolt vastastikku üle, sest tööjõuturg ei suuda nõudlust rahuldada.
Nii tekib olukord, et palgakulud hakkavad ettevõtetes kõiki tulusid ja sissetulekuid sööma. Töö, toodete ja teenuste kvaliteet aga ei parane. Töötajad saavad küll suurt palka, kuid ei tunneta tööpuuduse survet ja ei näe seetõttu pingutamiseks põhjust. Tekib niinimetatud ülekuumenemine ja mitmed firmad peavad lõpetama oma tegevuse, kui nad õigel ajal palgapoliitikat ümber ei vaata.
Omamoodi ohtlik mõju on siin ametiühingutel, kes ühest küljest peavad arusaadavatel põhjustel seisma töötajate heaolu eest, kuid teisest küljest pärsivad kvaliteetse tööjõu teket. Ametiühingud loovad inimestele illusioone ja püüavad garanteerida, et kui ma endast parimat välja ei pane, siis ei juhtu ka midagi, sest ametiühing ja töövõtjakeskne tööleping kaitsevad.
Praegusel hetkel peaksid fir-mad hoolega jälgima kulude kokkuhoidmist. Kui kulud on fikseeritud ja toodangul või teenustel on turul hinnalagi käes, tuleb palgata tööjõudu senisest madalama hinnaga või hoopis mõelda tõsiselt seniste töötajate koondamise ja töökohtade funktsioonide ühendamise peale.
Vastasel korral pole kriis kaugel, konkurentsivõimelise tööjõuturu tekkimine lükkub aga edasi määramatusse aega, mis võib saatuslikuks saada kogu riigile tervikuna.
Riigile on esmapilgul muidugi madal tööpuudus kasulik, sest siis ei pea tegelema lugematute sotsiaalsete probleemidega, mille lahendamiseks pole niikuinii raha. Aga nagu öeldud, madal tööpuudus võib bumerangina omada negatiivset tagasimõju nii meie tööjõu kvaliteedile kui majandusele tervikuna.