Lohutamisest

Eestlased võib suhtumise järgi Eesti ühinemisse Euroopa Liiduga laias laastus kolme gruppi jagada: pooldajad, vastased ning need, kellel üks kama puha.

Polegi aga tähtis, kuidas igaüks meist eraldi vaadatuna võttis vastu Euroopa Komisjoni juuli keskel tehtud otsuse soovitada Euroopa Liidul alustada Eestiga liitumisläbirääkimisi. Midagi ühist oli selles hetkes ometigi kõigi jaoks.

Tõenäoliselt valitses iga eestlase südames rõõm, mõistetav rõõm selle üle, et tegelikult sai niiviisi leedulastele ja lätlastele «ära teha». Mis sellest, et euroametnike suu läbi, mis sellest, et kaugel Strasbourgis. Ei ole mingit põhjust, milleks me peaksime seda rõõmu salgama. See tunne on ju nii inimlik. Ega me siis paha pärast...

Paraku on nii, et see, mis on lubatud kassile, pole lubatud kuningale. Nii pidigi president Lennart Meri oma möödunud nädala kolmapäevast reedeni väldanud riigivisiidil Leetu Eesti riigi nimel hulgaliselt lohutussõnu lausuma. Oma sõnutsi Balti solidaarsusest juhituna ja kohustatuna tunnistas ta kolleeg Algirdas Brazauskase antud pidulikul õhtusöögil: «See oleks võinud olla Leedu, ja Eesti ja Läti oleksid olnud õnnelikud.»

Eeltoodu valguses julgen selles natuke kahelda. Kui see oleks olnud Leedu, keda Euroopa oleks eelistanud, siis see tähendab ju, et leedukad oleksid hoopis meile «ära teinud». Või siis lätlased, kui liisk neile oleks langenud. Sellisel puhul nördimust üles näidata oleks olnud samuti inimlik. Seega on Leedu kõrgete riigitegelaste avaldused juulis, et Leedule on liiga tehtud, igati mõistetavad.

Natuke lohutust on aga osaks saanud ka Läti presidendile Guntis Ulmanisele, kel õnnestus hiljuti Porkunis jahil käies karu näha. Erinevalt jahiseltsilisest, «peaaegu» presidendist Arnold Rüütlist, kellel see ei õnnestunud.