Paranoiline parlament
Strateegiliste ettevõtete nimekirja koostamisega on valitsus ja riigikogu asunud eesti rahvast kaitsma pahatahtlike majandusringkondade eest, kes tahavad erastamisagentuuri abiga riigile olulised ettevõtted suure raha eest erastada, et need siis eestlaste kiusamiseks hiljem põhja lasta. Ei, need ei ole mõne paranoilise inimese hirmud, umbes nii mõtleb suurem osa meie riigikogust.
Strateegiliste ettevõtete nimekirja ei ole Eestil vaja. Selline nimekiri on sama tobe kui kartus, et investorid erastavad riigiettevõtteid eesmärgiga need nagu sidrun tühjaks pigistada, et siis uutele jahimaadele minna.
Selle asemel, et riigiettevõtteid kord strateegiliste ettevõtete nimekirja hääletada ja siis need sealt jälle välja võtta, võiks riigikogu millegi targema ja riigile kasulikumaga tegeleda.
Eelisjärjekorras tuleks ära muuta möödunud aasta suvel vastu võetud riigi poolt eraõiguslike juriidiliste isikute asutamise ja nendes osalemise seadus, mis pani valitsusele kohustuse see tobe nimekiri koostada.
Paljud praegu nimekirja lülitatud ettevõtted lõpetasid möödunud aasta kahjumiga või minimaalse kasumiga. Nimekirja kallal on riigikogu ja valitsus töötanud juba rohkem kui aasta, kuid samas ei oska ükski riigikogu ega valitsuse liige veenvalt selgitada, miks sellist nimekirja vaja on.
Näiteks põhjendas üks riigikogu riigikaitsekomisjoni liige kahjumiga töötava ASi E-Arsenal kuulumist nimekirja sellega, et ettevõte peab nimekirjas olema riigi julgeoleku ajaloolise sümbolina. See sümbol lõpetas eelmise aasta pea kahe miljoni krooni suuruse kahjumiga ja 78 inimesele tööd andva ettevõtte käive oli ainult kolm miljonit krooni.
Strateegiliste ettevõtete nimekirja koostamist on põhjendatud ka sellega, et mitmed ettevõtted on monopolid ja sellepärast ei saa neid erastada. See pole tõsiseltvõetav argument.
Nobeli majanduspreemia laureaat Milton Friedman on avaldanud arvamust, et kui peab valima kahe halva -- riigimonopoli ja eramonopoli -- vahel, siis on parem valida viimane, sest eramonopol on palju paindlikum ja teda on tänu ühiskonna kiirele arengule kergem likvideerida.
Nimekirja koostamine an-nab tunnistust sellest, et riigikogu ei usalda valitsust ja erastamisagentuuri nõukogu. Sellega raputab parlament endale ise tuhka pähe, sest valitsuse on ametisse pannud see sama parlament ja erastamisagentuuri nõukogu koosneb peamiselt riigikogu liikmetest.
Mingit kasu sellisest nimekirjast tegelikult ei ole, sest valitsusele jääb ikkagi võimalus kolmandik aktsiatest ilma parlamendi nõusolekuta erastada.
Moe piiritusetehase osa akt-siate salajane erastamine näitas, et kui ettevõtte juhtidel või haldusnõukogu liikmetel on soov mõni edukas riigiettevõte kiiresti võileivahinna eest enda või oma tuttavate taskusse pista, siis seda ka tehakse.
Lähiajaloost võib tuua mitu näidet selle kohta, et kui ikka kellegi erahuvid on väga konkreetsed ja mõjusad, siis meie majandus-, rahandus- ning teede- ja sideministeeriumi juhtivametnikud lihtsalt sülitavad riigi huvide kaitsmise peale.
Privatiseerimisprotsessi peamine eesmärk peab olema kiirus. Seni on erastamisagentuur suutnud selle eesmärgi suhteliselt hästi täita. Viimased valitsused ja praegune riigikogu on aga oma tegevusega hakanud erastamist pidurdama. Kui riik tahab määratleda, mis on tuleviku jaoks tähtis, siis peab ta seda tegema seadusloome abil, mitte aga omandisuhete kaudu.