Viimaste nädalate börsimöllu juured on 1994. aastas, mil Hiina valuuta devalveerimine muutis konkurentsi Kagu-Aasia noorte tiigerriikide jaoks teravamaks. Filipiinide, Tai, Malaisia ja Indoneesia aastaid püsinud kiire majanduskasv tugines peamiselt tööjõumahukate toodete ekspordil.

Aasta hiljem lisandus veel kolm ebasoodsat tegurit: tugevnema hakkas USA dollar, millega mitmed riigid olid oma valuutad sidunud, nõudlus elektroonikaseadmete komponentide järele vähenes järsult ning majanduskasv OECD riikides pidurdus.

Kagu-Aasia kasvumudeli mootoriks olid suured säästud ja investeeringud. Alates 1990. a kasvas väliskapitali sissevool arenevatesse riikidesse 19% aastas, kusjuures Tai oli üks peamisi saajariike. Oluline oli fikseeritud valuutakurss, mis investorite usaldust tõstis.

Siis aga ekspordi kasv pidurdus ning jooksevkonto defitsiit hakkas kasvama. Pangad, millel oli hea juurdepääs väliskapitalile, jätkasid aga odavate laenude väljastamist. Aktsia- ja kinnisvara hinnad tõusid ning hetkeks tundus kõik olevat suurepärane.

Poleks raha nii kergesti juurde tulnud, oleks kriis väiksem olnud. Intressid olid aga fikseeritud valuutakursi suhtes liiga madalad.

T?ehhi kevadised valuutaprobleemid muutsid turud valvsaks. Suurima sarnase riskiga leiti olevat Tai. Raha massiline väljavool vallandas spekulatsioonid Tai bahti vastu ning juuli alguses tuli Tail vabaks lasta kurss, mis on kukkunud enam kui 30%.

Spekulandid leidsid kiiresti üles teisedki riigid, millel oli probleeme kaubandusbilansiga, kus oli aktiviseerunud laenutegevus ning mille valuutad olid seotud USA dollariga. Mitmed riigid olid sunnitud oma valuuta devalveerima.

Kriisi on süvendanud seegi, et Aasia riikide valitsused on majandusedust kannustatuna probleeme pikka aega eitanud. Mitmes riigis eesootavad valimised on karmide abinõude rakendamist raskendanud.

Lisaks on Kagu-Aasia kasvumudel rajatud stabiilsusele. Stabiilsuse toetajad ei ole aga valmis otsustavateks ümberkorraldusteks. Kriisi üks põhjusi oli seegi, et valuutakursi stabiilsust peeti esmaseks prioriteediks, millest ei loobutud veel siiski, kui ekspordis olid tekkinud suured probleemid.

Palju viidatakse Mehhiko kriisile, mis pärast kibeda pilli neelamist on taas jalule tõusnud. Devalveerimine pole lahendus, probleemid püsivad.

Valuutakursi langus, mis pühib minema kolmandiku varade väärtusest, ei jäta võimalust pehmeks maandumiseks. Impordi hinnad tõusevad ning hoogustub inflatsioon, eksporditulu kahaneb koos valuutakursi langusega, enne kui see kasvades majandusele positiivset mõju hakkab avaldama. Pealegi on kriisis enim kannatanud nelja riigi eksporditööstus suuresti sõltuv importdetailidest, mis valuuta odavnedes oluliselt kallinevad.

Viimastel päevadel on investeerimispankade analüütikud hakanud kliente hoiatama ka Lõuna-Koreas ja Jaapanis varitsevate ohtude eest. DN