Poliitikud said utsinat

n Eesti presidendi komme vahel krutskeid visata ja pühalikel hetkedel hardusest mitte lugu pidada on üldtuntuks saanud. Ka seekordses vabariigi aastapäeval peetud kõnes ei laulnud Lennart Meri Eesti riigile ülistuslaulu, vaid kritiseeris rangel moel Eesti elu valupunkte.

Kõne oli algusest peale kategooriline ja konkreetne -- kui Eestit midagi ohustab, on see räpaste käte oht, rahva usalduse kaotanud poliitikute oht, kääbuserakondade poliitiline lehmakauplemine, seespidine, mitte väljast tulev oht.

Suurepärane oli aja- ja kohavalik. Peomeeleolus prominendid ja poliitikud ei osanud riigi sünnipäeval küll sellist sõnavõttu oodata.

Aastataguse aastapäevakõne teravik oli sihitud ametnike pihta, kelle tegevus presidendi arvates peaks olema enam läbipaistev, ametiasutuste töö jätab soovida, ametnikud on harimatud ja kasuahned. Mingit erilist reaktsiooni vähemalt kritiseeritavate poolt möödunud aastal ei järgnenud.

Seevastu tänavu oli kriitikanool väga hästi välja rihitud, kritiseeritav sai väga haiget. Haavatud loom teadupärast ründab raevukalt. Ei ole kunagi presidendi sõnalise piitsutamise alla sattunutelt nii ohtralt eneseõigustamist vastuseks tulnud.

Veider, et poliitikute reaktsioon oli saadud hoobile kohe vastu anda. Selle asemel, et mõelda, mida teha selleks, et Lennart Meri konstateeritud olukorrast -- rahvas on ennast poliitikutest ära pööranud, sest poliitikud on ennast riigist ära pööranud -- mingit väljapääsu leida.