Valimisliit annab vastutuseta võimu

Valimisliit ei suuda võimule pääsedes kindlat poliitilist liini ajada. Liit tähendab paljuski taganemist oma seisukohtadest ja tohutut aja- ja aurukulu kompromissidele ja kooskõlastamistele. Edasi on vaba tee probleemidele, millest viimasel ajal on näiteks esile tõusnud ametnike üle pea kasvamine, sest poliitilist juhtimist ametnikkonna üle ei ole.

KMÜ loodi puhtalt vaid võimulepääsemiseks. Tulemuslikku poliitilist võimu see seltskond teostada ei ole suutnud. Maaerakonnad said küll üsna suure valijate toetuse, ent võimulolekus see kajastunud ei ole. Seda näitab kasvõi juba kolm aastat käinud laveerimine kaitsetollide ümber, läbi suruda neid ei ole suudetud.

Valimisliitude pooldajad rõhuvad põhiseadusele, mille kohaselt ei saa kodanikelt võtta õigust otsustada, kuidas kandideerida parlamenti. Keegi ei võta kelleltki ära õigust luua tugevat parteid. Läbi peaksid olema ajad, kus vaid sõpruskonnaga parlamenti trügiti. Riigikokku pääsemiseks peab olema tugev valijate toetus.

Valimisliitude kaotamisega pääseks parlamenti 3-4 tugevat erakonda, kel on selged seisukohad ja vastutus valijate ees. Eesti on liiga väike selleks, et siin oleks 6-7 paremerakonda, paar tsentristlikku ja vasakparteid.

Seisukohtade polariseerumine liitude küsimuses näitabki ära parteide tugevuse. On mõned tugevad parteid, ülejäänuid kihutab tagant ainult isu valitseda. Tahetakse pääseda võimule alla valimiskünniseks oleva viieprotsendise toetuseta. Vastutust valijate ees ei ole, rahva toetust ei ole, aga valitseda tahetakse.

Toimetus on seisukohal, et riigikogus peaksid omavahel võitlema ideoloogiad, mitte isiksused. Kui tahame parlamendist luua töövõimelist organisatsiooni, tuleb selleks kas kaotada valimisliidud või tõsta valimiskünnist mõne protsendi võrra.

Valimisliitudega jätkamine soosib poliitilise ebamäärasuse jätkumist, kus parlamentääride jaoks ei ole oluline ei enda ega valijate poliitiliste eesmärkide teostamine, vaid ainult võimuiha.