Koonderakond haarab õlekõrrest

Toompeal on kujunenud välja omapärane olukord, kus erilist valitsemisisu ei ole kellelgi, kõik räägivad kõigiga läbi ja ainus tulemus on see, et läbirääkimised jätkuvad. Koonderakond ihkaks kangesti oma partneriks Reformierakonda. Mingil tingimusel ei ole aga liberaalidest reformistidega ühes koalitsioonis nõus olema sotsiaalsest turumajandusest jutustavad maaliitlased. Kui tulevad reformistid, siis nemad lahkuvad, on Maaliidu esimees Arvo Sirendi lubanud. Maarahva erakond nii kategooriline ei ole ja ootab, et Reformierakond enda seisukohad EME omadega kohandaks. Reformiste ei taha valitsusse ka Pensionäride ja Perede liit. See ei tähenda koalitsiooni laienemist, vaid lagunemist ja uue tekkimist.

Koonderakonnal oleks viimane aeg end poliitiliselt täpselt määratleda. On ta ju Eesti riigis fenomen, kes üliväiksest toetusest hoolimata on pikalt võimul. Nii ei meenuta Koonderakond parteid, vaid juhtimisteenust pakkuvat firmat.

Koalitsioon Reformistidega on koondmeestele uppujat päästev õlekõrs, olgugi et tekiks Reformierakonna valitsus, mille eesotsas on millegipärast koondmehest peaminister. Samas ei ole Reformierakonnal aasta enne korralisi valimisi eriti kasulik valitsusse minna. Mugavaim stsenaarium neile on küll hoolega läbi rääkida, ent valitsemise asemel jääda nn leebesse opositsiooni, kus vahel võib valitsust toetada, ent ebapopulaarsete otsuste puhul saab nurka tõmbuda. Koonderakonnale on selline partner väga ebamugav ja nii üritatakse oravaparteilasi iga hinna eest oma paati meelitada, kasutades selleks ka erakorraliste valimiste ähvardust.

Kogu võimuvõitluse supist riisub rasvaseima kihi Keskerakond, kes Tallinna juhtimiselt tõugatuna satuks ideaalsesse olukorda -- aasta enne valimisi oled võimult ära. Võib rahulikult tegelda valitsejate kritiseerimise ja enesekiitmisega, et valimistel suure kolinaga võimule tulla.