Ei taha rohkem maksu maksta

Hiljuti lugesin uudist EMORi tehtudavaliku arvamuse uuringu tulemusekohta, millest selgus, et 28% Eesti inimestest on nõus maksma kõrgemat aktsiisimaksu, juhul kui see raha läheb teede remondiks. Küllap teeb teede- ja sideministeerium tasapisi ettevalmistustööd, et uuel aastal taas plaanipäraselt bensiiniliitrile kroon otsa panna.

Mina küll selle 28% hulka ei kuulu. Mina riigile rohkem maksta ei soovi. Olen veendunud, et maanteid saaks oluliselt parandada juba praegu riigile laekuvatest maksudest. Rahvalt raha juurdepumpamine teede olukorda märkimisväärselt ei muudaks. Olemasoleva maksurahaga tuleb lihtsalt mõistlikumalt ümber käia.

Senine riiklik kulutamispoliitika ei innusta mind kohe kuidagi riigile raha juurde maksma. Üha vähemaks jäävatelt maksumaksjatelt korjatud miljardid kroonid kuluvad väga omapärastesse projektidesse. Näiteks poole miljardi krooni eest hüvitab valitsus nüüd juba asekantsleri ametisse suundunud endise pangajuhi saamatusest põhjustatud kahju. 200 miljoni krooniga toetatakse ebarentaablit põllumajanduslikku tootmist.

Juba tänavu laekub bensiiniaktsiisist riigikassase üle miljardi krooni, ent vaid pool sellest jõuab teedele. Kuhu kaob ülejäänud raha, võib maksumaksja vaid aimata. Valitsusasutused kattuvad peegelklaasidega, tippametnike tööruumid muutuvad üha moodsamaks, autod kallimaks, kauged komandeeringud tihedamaks. Samas istuvad piirivalvurid juba viiendat aastat Tallinna lennujaamas koledates vineerist putkades, must ja kulunud linoleum loperdab põrandatel ning WCs tehti remont alles pärast seda, kui president lõhkisele pissuaarile tähelepanu juhtis.

Hiljuti käisin uut passi taotlemas. Kodakondsus- ja migratsiooniameti passibüroo ooteruumist sain sama tugeva negatiivse emotsiooni nagu lennujaamastki. Oleksin ajas justkui kümme aastat tagasi astunud -- nii armetu ja kole oli see koht.

Kindlasti on paljud autojuhid käinud Tallinna liikluspolitseis Lastekodu tänaval oma lubade järel. Ka sealsed ruumid jätavad mulje, nagu poleks iseseisvusajal nende remonti investeeritud ühtegi krooni.

Selliste kohtade korrastamine ei saa olla kuigi kallis. Seinad ja põrand tuleks üle värvida, katkised ja koledad toolid välja vahetada, aknad ära pesta -- mõnikümmend tuhat krooni. Aga selleks ei paista raha jätkuvat. Ent need on just paigad, kus maksumaksja riigiga kõige sagedamini kokku puutub. Ministri uhkesse kabinetti satuvad vähesed.

Mõistusevastane maksuraha kulutamise viis on 252 valla ja 15 maakonna ametnikearmee tööl hoidmine. Poolteise aasta eest kolme ministri poolt välja käidud haldusreformi kava on unustusse vajunud. Nii ongi mitmel pool kohalik omavalitsus valla suurim tööandja, mis on täielik absurd.

Paberile on jäänud ka ministeeriumite töötajate koondamise kava. Vastupidi, Euroopa Liidule lähenemisest lähtuvalt on ametnikke vaja veelgi rohkem. Nii paljud seadused on ju tarvis kooskõlla viia, üha enam on vaja pidada läbiääkimisi ja tõlkida igasuguseid materjale.

Minu arvates käib riik oma ülalpidajate rahaga ringi oskamatult ja ülbelt. Seni, kuni see suhtumine ei muutu, ei taha ma rohkem maksta mitte üht senti!