Olen täiesti nõus. Oletame, et Eesti on tä-nase Euroopa Liidu põllumajanduspoliitika juures ELi liige. Kahetsusväärselt ei ole Eesti põllumajanduses toimunud kvalitatiivseid strukturaalseid muutusi nagu muus majanduses. Tootmise efektiivsus ei ole tõusnud, tootmine ei ole läinud üle reaalsele eraomandusel baseeruvale tootmisele. Väga palju on ühistuid, mis ei ole tekkinud peremeeste ühistegevuse tulemusena, vaid kolhoosi ümbernimetamisel.
Kui sellistes tingimustes tuleks EL abiraha, mis on tegelikult väga massiivne, Eesti põllumajandusse, siis väheneks veel surve ja võimalus muuta meie põllumajandustootmist ja maaelu. Ja need suhteliselt ebaefektiivsed struktuurid näeksid võimalust edasi eksisteerida.
Praeguses KMÜ poliitikas on näha, et tehakse kõik selleks, et luua ühistutele soodustingimusi, et nad jõuaksid piltlikult öeldes ära oodata raha, mis vanasti tuli Moskvast, nüüd siis Brüsselist.
Eesti ei ole Poola. Eesti on Euroopa Lii-dule niivõrd väike põllumajandusüksus, et siinne tootmine tema tasakaalu ei riku. Kui Eesti suudab ELiga väga kiiresti ühineda, siis on see Eesti põllumehele väga kasulik.
Tegelikult suretab Eesti põllumajandust välja hoopis töötlev tööstus. Sellega, et meil on teda rohkem kui Eestis toorainet. ELi raha ei muuda Eesti põllumajandust ebaefektiivseks. Riik jagab raha lihtsalt väga rumalalt. Praegu jagatakse ühe lehma pidajale ja tuhande lehma pidajale ühel ja samal alusel. See on ääretult vale. Eesti pole endale selgeks teinud, millist põllumajandust ta vajab.
Aga see on loomulik, et põllumajandust tuleb toetada, sest on kaks alternatiivi, ka Euroopas. On võimalus lõpetada põllumajanduse doteerimine, aga see tähendaks, et ELi riigid peaksid kauplustes põllumajandussaaduste hinda 30--40% tõstma. See oleks sotsiaalne plahvatus ja seda Euroopa kardab. Järelikult tuleb seda teha nagu hiidlase koera saba lõikamist-- jupphaaval. Põllumajandustoodang ei saa igal juhul nii odav olla. Kas see raha tuleb siis ELi kaudu või tõusevad hinnad kauplustes.