Maailma inimarengu aruannetes toodud andmed näitavad, et 1994. a oli eestlaste säästmiskalduvus väga tugev -- säästuks suunati 28 protsenti loodud SKPst.

See lõi soodsa baasi investeeringuteks, mida tugevdas veelgi sissevoolav väliskapital. Järgnevatel aastatel on aga eestlaste säästmissoov oluliselt nõrgenenud ja investeeringute peamiseks allikaks on muutunud väliskapital.

Selle tõttu on väga kiiresti kasvanud Eesti netovälisvõlg, mis ulatus 1998. a teise kvartali lõpul 11,7 miljardi Eesti kroonini. Eesti Panga reservid (12,7 miljardit krooni) kujutavad endast käibeloleva raha tagatist ja ei ole seetõttu kasutatavad võlakohustuste kattevarana. Seega ulatub reaalmajanduse netovälisvõlg tegelikult üle 24 miljardi Eesti krooni ja lühiajalisi kohustusi on ca 10 miljardit krooni.

Netovälisvõla kiire kasv ja üldisest finantskriisist tulenev laenuressursi kallinemine seab meie majanduse silmitsi raskete tulevikuprobleemidega.

Nii perekonnad, ettevõtted kui ka riik peaksid enam investeerima tuleviku kindlustamisse. Meedia kubisebki erilaadsetest üleskutsetest säästlikkusele, mida tõlgendatakse paraku triviaalselt raha mittekulutamisena ja pankadele loovutamisena. Raha on mõtet teenida üksnes kulutamise eesmärgil.

Säästukalduvus ei sõltu mitte üleskutsete kaunist kõlast ja sisendusjõust, vaid tulevikuinvesteeringute -- pikaajalised deposiidid, kogumis- või pensionikindlustus jms -- tegemise reaalsetest võimalustest. Eestlased on veel paar aastat tagasi valitsenud säästlikkusest lahti öelnud, sest tegelikud majandamistingimused muutsid säästmise kahjulikuks ja seega mõttetuks. Eesti on sisuliselt kujunenud säästupõrguks.

Loosung «Hoidke raha hoiukassas (pangas)!» kujutab Eestis endast lihtsalt nõukogude ajast pärinevat tobedust.

Ei perekond, ettevõte ega ka riik ei peaks raha kuskil «hoidma», vaid investeerima turvalisuse ja stabiilsuse tagamiseks. Investeerida on mõtet aga ainult siis, kui on tagatud investeeringu tulusus. Eestis ei ole aga kindel isegi tulevikuinvesteeringu säilimine.

Tallinna börs kujundati soliidse investeerimiskoha asemel lihtsameelsete rahaomanike paljakskoorimise asutuseks, pangad arendati aga hoiustajate lüpsmise agregaatideks.

Arenenud riikides saavad pangakrahhide puhul esimese obaduse oma funktsioone mittetäitnud pankade järelevalveorgan ja selle töötajad, peamiselt kannatavad valearvestuse teinud omanikud, pead ei silitata krahhi tegelikult põhjustanud tegevjuhtidel ja hoiustajad pääsevad tavaliselt kerge ehmatusega.

Eestis on olukord vastupidine: hoiustajad tembeldatakse lollideks ja jäetakse rahast ilma, pangajuhid lahkuvad rikkalike hüvitistega varem «vasakule» suunatud heaolu tarbima, insaideritest omanikud on oma osa samuti pangast laenuvormis välja kantinud ja Eesti Panga pangainspektsioon ootab kiitust järjekordsest krahhist «õigeaegse» informeerimise eest. Sellised tingimused küll tulevikuinvesteeringuid ei võimalda.

Pangakrahhe ei juhtu isegi Eestis siiski iga päev -- korraliku tulutoova pankroti ettevalmistamine nõuab aega. Pidevalt näitab aga rahalise investeeringu võimalust reaalintressi tase -- mitme protsendipunkti võrra ületab deposiidilt, kindlustussummalt vms makstav intress inflatsiooni taset.

Kuni 1997. a lõpuni oli Eestis rahapaigutuse reaalintress pidevalt negatiivne. See ei kutsu ühtegi majanduslikult mõtlevat inimest säästma, vaid tõestab võlgu elamise kasulikkust. Negatiivse reaalintressi tekitas Eestis aga Eesti Panga rahapoliitika: odava välisraha sissevool paisutas käibivat rahamassi ja tõstis inflatsiooni taset, sest keskpank jättis vastavad siirded steriliseerimata.

Madala intressiga välisraha ei sunni aga kodumaisele rahaomanikule inflatsioonitasemest kõrgemat intressi pakkuma ja viimane otsib võimalust raha kiirelt kaubaks vahetada. Reaalse tarbimissunni kõrval pole formaalsed üleskutsed säästlikkusele sentigi väärt.