Ebaterve huvi minu äri vastu

«Olukord, kus Saku õlletehas peab oma tulemusi avalikustama, põhikonkurendid Tartu ja Viru aga mitte, on lahtiste kaartidega mängijale piisavalt totter.» Nii ütles Saku tehase peadirektor Cardo Remmel selle aasta juulis ajakirjale Tulu. Tänaseks on börsil olemise kasulikkuses kahelnud lisaks Sakule ka farmaatsiatehase, ESSi, Merko ja Norma juhid.

Väidetavalt on viimastel nädalatel ka aktiivselt omavahel suheldud, arutades börsil olemise mõttekust. Viimati teatas ESS eilses Äripäevas, et kavatseb veel sel aastal börsilt lahkuda. Tõenäoliselt on oodata ka teiste juhtide vastavasisulisi ülesastumisi.

Mitme Eesti börsifirma juhi ja suuromaniku peas vormub veendumuseks mõte: kui ettevõttel läheb kehvasti, siis seda vähem peaks avalikkus minu ettevõttest teadma. Kui börsi tõusu ajal oldi nõus väikeaktsionäridelt raha saamiseks andma käest ka pisut hääleõigust, siis täna, languse ajal, on omanike kindel soov tüütute väikeaktsionäride ja muude investorite ebatervest huvist «minu äri» vastu lahti saada.

Tõeliselt vahva oli farmaatsiatehase juhi Arno Kaseniidu põhjendus börsilt lahkumisele: et taastada usaldus ettevõtte vastu ehk vajadus saada lahti negatiivsest tähelepanust.

Mina lisaksin, et selliste avalduste peale tekib tõesti usaldamatus ettevõtte ja tema juhtide vastu. Millist hirmkahtlast äri need ettevõtted siis ajavad, et sellest keegi midagi teada ei või?

Küsimustega jätkates: miks arvavad juhid, et aktsia hind on täitsa vale ja vaid nemad teavad täpselt, milline see hind peaks olema ning kui aktiivne peaks olema börsil kauplemine? Eilses Äripäevas ESSi suuromaniku Urmas Sõõrumaa selletaoline mõtteavaldus meenutab mulle endist hoiupankurit ja tänast siseministrit Olari Taali, kes teadis täpselt, milline peaks tänaseks pangandusmaastikult kadunud Hoiupanga aktsia hind olema (loomulikult oluliselt kõrgem börsil olnud hinnast).

Tõsi, börsil olemine tähendab ettevõttele lisakohustusi. Peab ju hoidma avalikkust pidevalt kursis toimuvaga ja maksma börsile aastamaksu, mis olenevalt ettevõtte turuväärtusest kõigub 20 000 ja 75 000 krooni vahel.

Kuid vastutasuks saadakse sedasama usaldust: aktsionärile ja kliendile on börsireglemendi nõuete kaudu antud garantii, et ettevõtte tegevus on läbipaistev ning ta kajastab oma tegevust tõelähedaselt. See tagab nii aktsionärile kui ka kliendile, et firmasse kas aktsiate ostuga või kliendiks hakkamisega raha paigutades ei pea ostma põrsast kotis. Usaldus ettevõtte vastu ongi see, mis müüb teenust või toodet ning tulevikus ehk ka uusi aktsiaid.

Ettevõtte raskustes ei ole kindlasti süüdi tema tegevuse läbipaistvus. Raskustesse satuvad ettevõtted ikka juhtide ebaõige riskide hindamise tõttu, mida tänases Eestis aitab eriti eredates värvides välja tuua halvenenud majanduskeskkond.

Ilmselt teab iga firma suhtekorraldusega tegelenud inimene kinnitada, et halvim, mida ettevõte languse ja kriisi ajal teha saab, on hakata infot varjama. See on tõesti põhjus, miks ettevõte võib üha enam sohu vajuda.

Näiteid pole vaja kaugelt otsida, meenutage pisut, millest sai alguse kahe väiksema panga: Tallinna Panga ja Forekspanga kadumine. Mõlemal oli oma afäär, mille pangajuhid oma hämamisega suutsid konverteerida panga vastu usalduse kadumiseks. Tänaseks on Tallinna Pank liidetud Ühispangaga ning Forekspank keskpanga lobile üle viidud.

Võib-olla ei lõpe börsilt lahkumine ja teabe varjamine ettevõttele nii drastiliselt nagu toodud näidetes. Muidugi suudab ettevõte jätkata tegevust ka väljaspool börsi ega lähe tingimata kohe pankrotti. Kuid kõik on suhteline. Börs annab ettevõttele lisaväärtust usalduse näol, mis eriti kriisiaegadel annab börsifirmadele konkurentsieelise. Iga eelis hakkab aga ka varem või hiljem materialiseeruma ja muutub ettevõtte bilansis kasumiks.