Lahing meediaga on ette kaotatud

Jälle kord on üks avaliku elu tegelane asunud kohtu kaudu ajakirjandusväljaandelt oma au ja väärikuse eest raha välja protsessima. Sedapuhku nõuab endine Tallinna abilinnapea Mait Metsamaa Äripäevalt 75 000 krooni kompensatsiooniks lehe väite eest, et Metsamaa on paadunud pätt ja korruptant. Kuna kohtulik vaidlus kestab, ei kommenteeri ma konkreetset juhtumit. Küll aga meenutaks varasemaid analoogseid juhtumeid ja nende tulemeid.

Hagide esitamine ajakirjanike või ajakirjandusväljaannete vastu au ja väärikuse kaitseks läks meil moodi selle kümnendi alguses. Kuna toonased seadused ei nõudnud hagetavalt summalt 10 protsendi ettemaksmist riigilõivuna, tahtis enamik solvatuid lisaks vale ja laimu ümberlükkamisele saada ka valuraha. Näiteks nõudis advokaat Väino Villik Eesti Ekspressilt miljon krooni viimase valeväite eest, justkui kuulunuks Villik EKP ridadesse. Ja loomulikult ei saanud seda raha.

Hoolimata seaduste mitmetitõlgendatavusest ning kohtute ilmselgest vastuseisust au ja väärikuse hagide menetlusse võtmisele, on siiski ka n-ö võidukad pretsedendid.

Laulja Pearu Paulus protsessis ETA-lt välja 15 000 krooni uudistevõrku pääsenud häkkeri solvangu eest, et rokkar Court Cobaini asemel oleks võinud enesetapu sooritada hoopiski Paulus. Ühena vähestest sai Paulus oma raha ka ilma suuremate probleemideta kätte.

Näitleja Andrus Vaarik protsessis kõmulehelt Post välja 50 000 krooni räige seksistliku solvangu eest. Paraku vahetas Post seepeale oma juriidilist väljaandjat ning Vaarik pidi lõpuks hüvitusest suu puhtaks pühkima.

Samuti läks poliitik Peeter Kreitzbergiga, kes sai kohtus õiguse nõuda Eesti Ekspressilt juhtkirjas antud solvava hinnangu eest 20 000 krooni. Jällegi oli kohtuliku vaidluse lõpuks muutunud lehe juriidiline väljaandja ning Kreitzberg jäi rahast ilma.

Hoopis kurvem on aga lugu nende avaliku elu tegelastega, kes on kohtu kaudu nõudnud mitte niivõrd raha, kuivõrd oma reputatsiooni taastamist. Krestomaatilised näited on siin Tiit Made ja Vilja Laanaru.

Tiit Made vaidlustas kohtus Eesti Ekspressi ajakirjaniku metafoori tema «tumeda, et mitte öelda KGB mineviku» kohta. Made-Ekspressi protsess soikus eimillessegi, kuid avalikku arvamusse jäid senisest tugevamalt kahtlused Made mitte-öelda-tumeda mineviku suhtes.

Vilja Laanaru saavutas küll läbi kolme kohtutasandi ja üle aasta kestnud protsessis Eestis Enno Tammeri vastu juriidilise võidu, kuid meie avalikkus teab nüüd sõna «rongaema»puhul täpselt, kellest jutt. Vilja Savisaar võib ju edaspidi avalikkuse ees olla kuitahes hoolitsev ema, kuid ta on oma protsessiga kinnistanud avalikkuse teadvusse pikaks ajaks teadmise, et oma tütre esimestel eluaastatel tegeles ta Rosina kasvatamisega minimaalselt. Pealegi jätkub see vaidlus juba Euroopa kohtus ning sealne tulemus ei pruugi olla meie kohtuotsusega sarnane.

Kui mõni lugeja protestib, et kas ajakirjandusele on siis kõik lubatud, on minu vastus selge ei. Olen ka ise pidanud taluma ajakirjanduses avaldatud laimu ja tean, mida see psüühiliselt tähendab. Siiski olen seiskohal, et just au ja väärikuse säilitamiseks ei peaks hakkama meedialt karmilt raha ja vabandamist nõudma.

Esiteks võimendavad ja kinnistavad taoli-sed nõuded avalikkuses juba tehtud solvangut. Kui Laanaru võtnuks Tammeri küsimust rahulikult, ei mäletaks täna tema pihtimust lapsega mittetegelemisest enam suurt keegi.

Teiseks on ajakirjanikud üksteisega solidaarsed -- seda peaks hästi mäletama Illar Hallaste, kes sattus ühes Kati Murutariga vastuollu väga paljude teistegi ajakirjanikega.

Ja kolmandaks leiab ajakirjanik või meediakanal kaotuse korral kohtus alati võimaluse oma edaspidise uuriva tegevusega võitnud avaliku elu tegelase elu kibedaks teha.

Meedia pahupoolt tuleb võtta kui halba ilma. Pakase ja tuisu siunamise asemel on mõistlikum soojalt riietuda. Ajakirjanduslike solvangute ja laimu vaidlustamise asemel on tihtipeale parem neid ignoreerida.