Omavalitsused
ja suured preemiad
Mina olen rahul, et omavalitsuste juhid ja töötajad saavad preemiaks kolmeteistkümnenda, neljateist-
kümnenda või teab mitmenda kuu palga. Palk on inimeste töö mõõdupuu. Kui inimesed töötavad hästi, tulevad tööga korralikult toime, siis peavad nad ka korralikku palka saama. Kui aga inimeste tehtud töö on suurem, kui nende ülesanded nõuavad, siis peaksid nad ka korralikku preemiat saama. Nii on see olnud läbi aegade ja preemiad ning muud boonused on arvatavasti kõige paremad töötajate stimuleerimise vahendid samuti tulevikus.
Omavalitsuse töö eesmärk on tagada haldusüksuse funktsioneerimine ning selle kaudu võimalikult soodsad ettevõtluse tingimused ja meelitada linna, valda või maakonda investeeringuid. Kui eesmärk on täidetud, on inimestel tööd, elanikel korralik sissetulek ning omavalitsusse laekuvad järjest suuremad maksud.
Üksikisiku tulumaks on omavalitsuse olulisemaid eelarvetulu allikaid. Kui elanikelt laekub makse planeeritust rohkem, on omavalitsus tööd hästi teinud ja ametnike preemiad õigustatud.
Ajakirjanduses avaldatud andmetest selgub, et enamikus maakondadest ja omavalitsusüksustest on ametnikud teinud tubli tööd -- ohtralt on laekunud makse ja/või ettevõtetesse on tulnud üle ootuste palju investeeringuid. Seega on loomulik, kui maakonna-, linna- ja vallavalitsuste ametnikud on hästi tasustatud ja premeeritud.
Väga kahju, et meie ajakirjandus on taas näidanud üles pinnapealsust ja ebakompetentsust, sest seni on ajakirjanduses räägitud vaid rikkast Tallinnast ja vaesest riigi ülejäänud territooriumist.
Eesti Päevalehest selgub, et kõige rikkam piirkond Eestis on hoopis Ida-Virumaa, sest sealsete omavalitsuste palgad ja preemiad on kõige suuremad.
Minu südamelt on nüüd kivi langenud, sest riik ei pea muretsema Ida-Virumaa sotsiaalse olukorra pärast. Kui Kiviter lähebki pankrotti, pole mingit probleemi, sest Kohtla-Järve linna eelarve on nii tugev, et tühisele paarile tuhandele töötule uute töökohtade leidmine või korraliku abiraha andmine ei peaks linnavalitsusele mingit raskust valmistama. (Meenutan siin lugejale, et linna sissetulekud on nii suured, et selle juhid saavad neli korda aastas kuupalga suurust preemiat.) Suhteliselt vaene on hoopis Harjumaa -- maakonna ametnikud saavad preemiat vähem kui kuupalga ulatuses.
Siiski on rõõmustav, et preemiata peavad leppima vaid üksikute valdade ja linnade ametnikud. Samuti on rõõmustav, et suuremate linnade ametnike keskmine palk ületab elanikkonna keskmise palga kolm korda. See näitab meie omavalitsuste tugevust.
Lähtudes üldisest eksiarvamusest maakondade ja valdade majanduslikust nõrkusest, tuleks ümber vaadata ka riigieelarve. Maavalitsustele on 1999. aasta riigieelarves planeeritud 150 mln krooni.
Nendel maavalitsustel, kus tänu tulemuslikule tööle on saadud kopsakaid preemiaid, tuleks eelarveid kärpida. Esialgu planeeritud tasemele võiksid jääda vaid Valga-, Viljandi- Rapla-, Harju- ja Hiiumaa eelarved. Ülejäänud maakondade eelarveid võiks kärpida selle järgi, kui suured on juhtide preemiad.
Samuti pole mõtet riigieelarvest raha eraldada omavalitsuse objektidele, kui selle sissetulekud on nii suured, et ametnike palk ületab mitu korda elanike keskmise sissetuleku või on suurem ministri palgast. Välja tuleks jätta kõik eraldised, mis on ette nähtud Jõhvi, Kohtla-Järve, Pärnu, Haapsalu, Sillamäe ja Tartu linnavalitsuse haldusalasse jäävatele objektidele ja ettevõtmistele. Kindlasti on nimekiri neist omavalit-
sustest, kus sissetulekud on nii suured, et riigieelarvest ei vajata mingeid eraldisi, tunduvalt pikem. Nii saame eelarvet kokku hoida ning eelarveülejäägi võib suunata stabilisatsioonifondi.