«Soome on mõistlikum riik, nendega on õhupiir üsna sirge,» märkis Eesti Lennuliiklusteeninduse ASi juhatuse esimees Jaan Tamm. Tema väitel oli lätlastele Eesti ja Rootsi vahel õhuruumi omamine kasulik, kuna ülelennutasud sõltuvad peale lennuki suuruse ka lennuteekonna pikkusest.
Seni kehtinud nõukogudeaegsed õhupiirid olid Tamme hinnangul ebaloogilised. Rootsi, Eesti ja Soome vahelise õhuruumi kuulumine ka osaliselt Lätile oli tingitud sõjaväeringkonna keskuse paiknemisest Riias. Õhuruumi kontrollimine Läänemere kohal võimaldas sooritada seal ka regulaarseid patrull-lende.
Lennuliiklusteeninduse juhi sõnul muutis õhupiiri nihutamine selgemaks Eesti vastutuse neutraalvete kohal. See võimaldab vajaduse korral paremini koordineerida ka päästetöid valvataval alal.
Tamme hinnangul polnud Riia lennujuhtimiskeskus tehniliselt võimeline koordineerima lende ja sooritama päästeoperatsioone oma riigipiirist kaugel asuval alal. Õhuruumi hakkimine piiras seni ka uute lennuliinide avamist, sest Rootsist Eesti poole lennates pidid lennukid korraks sisenema Läti õhuruumi.
Eesti on ühinenud rahvusvahelise tsiviillennunduse konventsiooniga, mille järgi peab õhuruumi kasutamisest saadav tulu minema sihtotstarbeliselt lennuliiklusteeninduse arendamiseks. «Eesti iseseisvumisel tehti õhuruumi väravad küll lahti, aga lendude teenindamiseks polnud praktiliselt tehnikat, sest siit ei läinud üle ühtegi rahvusvahelist lennuliini,» rääkis Tamm. «Siis lennati Tallinna ja Stockholmi vahet üle Helsingi, Sillamäe ja Võhma.»
Eesti Lennuliiklusteeninduse AS töötas eelmisel aastal 40% käiberentaablusega, suur osa teenitud 45 mln kroonisest kasumist läks investeeringute tegemiseks. Riik võib talle kuuluva firma kasumist 15% omanikutuluna välja võtta.