Liita või lahutada?

Eesti Põlevkivi ja Eesti Energia restruktureeri-misel ja erastamisel pole põhiküsimus, kas erastada elektrijaamad ja põlevkivitööstus eraldi, vaid kas eraldada elektrijaamad Eesti Energia koosseisust või mitte. Eeldusena võtan, et re-struktureerimise variantide võrdlemisel lähtume elektritarbija pikaajalistest huvidest ja liberaalse turumajanduse loogikast.

Tarbijat huvitab eelkõige stabiilne elektrivarustus koos võimalusega nõuda võimsuste suurendamist või uute väljaehitamist.

Need huvid on kaitstud energiaseadusega, mille järgi on elektrivarustuse tagamine jaotusvõrguettevõtja ülesanne. Samuti on võrguettevõtja ülesanne müüa tarbijale elektrienergiat põhjendatud hindadega. Selle nõude täitmine eeldab jaotusvõrguettevõtte vabadust ja võimalust osta elektrit jaamalt, mis pakub soodsamaid tingimusi. Suurtarbijale annab seadus õiguse osta elektrit tema valitud jaamalt kokkuleppehindadega.

Seaduse mõttele vastab kõige paremini elektrisüsteemi struktuur, mis koosneb eraldi jaotusvõrguettevõtteist, põhivõrguettevõttest koos juhtimiskeskusega ja jaamadest. Energiaturuinspektsioonil on võimalik tagada nende sõltumatus üksteisest. Selline struktuur loob jaotusvõrguettevõtjale stiimuli ja võimaluse osta odavamalt tootjalt.

Kui valdava turuosaga jaamad ja võrguettevõtted on ühe äriühingu käes, on kiusatus sundida jaotusvõrguettevõtteid või tarbijaid ostma elektrit vaid oma jaamadelt. See pidurdab konkureerivate jaamade ehitamist ja takistab konkurentsi. Selline olukord seab Eesti elektritarbijate huvid üheselt sõltuvusse põlevkivist elektri tootmise tasuvusest ja lükkab edasi alternatiivide otsimise ega sunni tõstma tootmise efektiivsust.

Integreeritud monopoli toetaja väidavad, et selline monopol on vajalik võistlemaks väliskonkurentidega. Väide võiks olla loogiline tarbijate ja riigi makromajanduse seisukohast juhul, kui räägitaks jaamadest koos või ilma põlevkivikaevandusteta, kuid mitte siis, kui selle all mõeldakse ühises omanduses elektrijaamu, põhivõrku, juhtimiskeskust ning jaotusvõrke. Turumajandus on konkurents tarbija eelistustele. Kuidas saab võrkude omamine parandada Narva elektrijaamade konkurentsivõimet võrreldes teiste jaamadega? Julgen arvata, et isoleerides ühel või teisel moel tarbija juurdepääsu konkurentide pakutavale.

Integreeritud monopoli kaitsjate teine argument on, et ühe ettevõtja puhul võetakse tarbijate kinnimakstav ettevõtte kasum üks kord, eraldi ettevõtete puhul liidetakse nende kasumid ja siis oleks see summa palju suurem.

Plaanimajanduse ajal normeeris kasumit plaanikomitee. Turumajanduse efektiivsuse aluseks on kasumit piirav konkurents. Kasumi normeerimine konkurentsiameti või turuinspektsiooni poolt saab olla vaid konkurentsi nõrgatoimeline aseaine.

Seega on tarbijate ja riigi pikaajaliste huvide seisukohast otstarbekas eraldada elektrijaamad Eesti Energia koosseisust.

Arvan, et elektrijaamade ja põlevkivitööstuse ühendamine on jaamade konkurentsivõime tõstmiseks oluline.

Ei saa loota, et tulevikus reguleerib põlevkivi hinda nõudmise ja pakkumise suhe. Nõudluspoolel on vaid Narva jaamad ning pakkumise poolel Eesti Põlevkivi ja kaheldava tulevikuga Slantsõ kaevandus. Ses olukorras on jaamad ja kaevandused üksteise pantvangid ega suuda nõuda vastastikku efektiivsuse tõstmist. Efektiivsuse tõstmise vajadust on võimalik jaamadele konkurentsi kaudu peale suruda. Ühendades kaevandused jaamadega, laieneb see vajadus ka kaevandustele.

Võiks ju väita, et tehes üksikud kaevandused ja karjäärid iseseisvateks ettevõteteks, võime kiiresti tekitada konkurentsi põlevkivi pakkumise poolel. Kuid see oleks lühiajaline pidur jaamade jaoks. Iga pankrotistunud kaevandusega väheb põlevkivi pakkumine. Mõne aja pärast on põlevkivi hind ostja jaoks põhjendamatult kõrge või peaks ta taotlema riigilt luba põlevkivi kaevandamiseks, ostma osa kaevandusi, mis ikkagi viiks samadele tagajärgedele nagu kaevanduste ühendamine jaamadega.

Kaevanduste ja jaamade kohene ühendamine on sotsiaalselt vähem valuline, tagab jaamadele suurema majanduskeskkonna stabiilsuse ja jätab riigile vähem rahalisi kohustusi tulenevalt keskkonnakahjustustest või väljamaksetest töötajatele.