Mida teha eelmisest majaomanikust jäänud turvasüsteemiga

Kui firma või üksikisik kolib ruumidesse, kus on turvasüsteem, peab ta kontrollima selle korrasolekut ja sobivust oma vajadustele. Tihti piisab sellest, kui vahetada koodid ja muuta viivisajad süsteemi kasutajale sobivaks.

Ruumide rentniku turva-alased soovid ei pruugi aga ühtida ruumide omaniku või eelmise rentniku soovidega. Ta võib hakata kasutama teist sissepääsu, ehitada või lammutada vaheseinu, paigutada ümber mööblit.

Ümberkorralduste tegemine juhul, kui seadmete paigalduse kohta on korralik projekt, pole keeruline. Asjatundja tuleb kohale, tõstab siin-seal mõned andurid ringi, vajadusel lisab neid ning kinnitab süsteemi töökorras olekut. Hind, mis selle eest makstakse, on kindlasti väiksem kui uue süsteemi korral.

Loomulikult võivad valveseadmed osutuda kas tarvitamiskõlbmatuks või uutele nõuetele mittevastavaks ja siis päästab vaid uue süsteemi paigaldamine.

Halvem on lugu siis, kui projektdokumentatsiooni pole ja ka hoone omanik ei suuda süsteemi kohta piisavalt selgitusi jagada. Sel juhul tuleks otsida üles valveseadmed paigaldanud firma.

Paigaldaja otsimine võib osutuda problemaatiliseks, sest firma võib aastate jooksul olla nime muutnud, kellegagi ühinenud või hoopis pankrotti läinud. Ka sõltub hoone omaniku ja valvesüsteemide paigaldaja omavahelisest lepingust, kas paigaldaja on kohustatud süsteemi edasise töökorra eest hoolitsema.

Kui paigaldajat ei leita, võib süsteemi hindamisel abiks olla mõni teine valveseadmete paigaldaja. Juhul kui tegemist on oma tööd tõsiselt tegeva firmaga, võib süsteemi analüüs minna üsna kalliks, isegi kallimaks kui uute seadmete paigaldamine. See johtub tõsiasjast, et olemasolevate juhtmete järgi skeemi tegemine on tunduvalt keerulisem kui vastupidi talitamine. Ka vajatakse selleks suuremate oskustega meest kui lihtsalt juhtmevedajat.

Esialgu odavana näivat teenust pakkuva firma kasutamine pole alati otstarbekas. Töömehed võivad küll süsteemi ajutiseks töökorda häälestada, ei ole aga selle toimimise põhimõtteid tundmata võimelised kõrvaldama tõsisemaid vigu.

Vigade ilmnemisel tuleb kliendil ikkagi kas pöörduda firma poole, kes seadmeid põhjalikult tundma õpib ja selle eest kõrget hinda küsib või lasta paigaldada uued seadmed.

Vanus valvesüsteemi puhul probleemiks pole, näiteks infrapunaandurid toimivad ka 15aastasena. Vastu peavad ka puldid, küll võivad päikese käes kollaseks minna sõrmistikud.

Samas vananevad valveseadmed hoopis kiiremini moraalselt, nii et üle viie aastase süsteemi uuendamisele võiks eelistada uue ostmist.

Harv pole ka juhus, kus omanik küsib küll turvasüsteemi olemasolu eest kõrgemat renti, süsteem aga tegelikult ei tööta. Mulje, et süsteem koodi vajutamise järel tööle hakkab, ei tähenda veel tema tegelikku toimimist. Ka võivad juhtmed lõppeda häirepasunani või turvafirmani jõudmata.

Sellisel turvasüsteemil võib olla vaid üks efekt: ta on sobiv ettenäitamiseks kindlustuslepingu sõlmimisel. Kindlustusfirmadel pole Eestis veel tavaks süsteemi töökorras olekut kontrollida. Probleem tekib alles siis, kui keegi sisse murrab ja valve ei toimi.

Et olla kindel valveseadmete toimimises, tuleks süsteemi omanikul või kasutajal sõlmida turvafirmaga hooldusleping. See eeldab aga, et firmal on objektil olevatest valveseadmetest ja nende töökorrast ammendav ülevaade või on nad ise süsteemi installeerinud.

Autor: Alar Vasemägi