«Ummikus» majandusteooria kaitseks

Ennuste artiklis viidatud Northi üks põhiküsimusi on, miks erinevates majandustes ei tehta valikuid, mis viivad heaolu kasvule? Northi jaoks on vastus majandussüsteemis tegutsevate organisatsioonide ja nende tegevust kujundavate reeglite (institutsioonide) vastastikustes suhetes. Majanduses võib oma ressursse kulutada nii reeglite muutmisele kui nende säilitamisele, vaatamata sellele, et viimasel juhul võib tulemuseks olla näiteks stagnatsioon.

North ja Fogel Nobeliga pärjatud majandusajaloo poolelt lähtuvate neoinstitutsionalistidena esindavad ühte kitsast lõiget sellest valdkonnast. Samuti võib siia arvata tehingukulude teooria (Coase ja Olivier Williamson), lepingu- ja organisatsiooniteooria (Demsetz jt), omandiõiguse teooria jne. Kui kirjeldada näiteks Coase käsitlust negatiivsetest välismõjudest ja nende internaliseerimisest kahe majandusagendi vahel sõlmitavate võimalike tehingutega, siis on lähtekohaks hinnangud heaolule, kusjuures tehingute sõlmimise eelduseks on tõepoolest toimivate institutsioonide olemasolu.

Neoinstitutsionalismi üks oluline teene majandusteoorias on huvitavate küsimuste esitamine. Nt, mis on turg? Miks on olemas firmad kui sisemiselt bürokraatlikud struktuurid, kui teoreetiliselt oleks võimalik kõiki tehinguid sooritada turu vahendusel jne ?

Professor Ennuste on mitmes varasemas kirjutises rõhutanud ühte majandusteooria põhidilemmat -- järjekindlalt täpsete käsitluse puhul peame me lõivu maksma sel viisil, et lihtsustame oluliselt teooriate eeldusi võrreldes tegeliku maailma keerukusega. Neoinstitutsionalism on üritanud paindlikumaks muuta teooriate eeldusi, kuid on maksnud lõivu nende järjekindluse ja üheselt mõistetavate tulemuste genereerimise võime vähenemise kaudu.