Jaanipäev läheneb ja ühes sellega ka president Lennart Meri oma maja valmimine tuule- ja tormiküllasel Uus-Meremaal.

Praegust aega võib mõnes mõttes pidada vaikuseks enne järjekordset eetika-arutelu puhangut, mis presidendi elamu valmides ajakirjanduses kindasti vallandub. Ei tahaks kuidagi uskuda, et selle ehitamisega seonduv miljonites hinnatav allahindlus nüüdseks juba unustusehõlma on vajunud.

Endale asjatundjate hinnagul poole odavama maja saamisega, õigemini andes vastutasuks loa kasutada oma maja pilti reklaammaterjalides, on riigipea loonud tahtmatult või tahtlikult pretsedendi.

Ühelt poolt teame nüüd, kui kallis võib olla ülesvõte presidendi elamust, kui suure osa maja hinnast see moodustab. Teisalt on sellise käitumisega antud justnagu heakskiit teistegi samalaadsete barterkokkulepete sõlmimiseks.

Missugune firma ei tahaks oma reklaambro?üüris ära näidata, et ta on presidendile maja ehitanud või selle sisustamisele kaasa aidanud? Kes ettevõtjatest ei oleks nõus presidendi imidzhit ära kasutades enda maine tõstmisele kaasa aitama? On pikamalt mõtlematagi selge, et selliseid firmasid ja ettevõtjaid kuigi palju ei ole. Paraku igasse voldikusse president ei mahu. Seega tuleb hakata väiksemaid kalu püüdma ning nõusse rääkima. Riigikogu liikmeid, ministreid, omavalitsusjuhte, kohalikke poliitikuid...

Sakala küsis hiljuti ühelt Viljandi ehitusfirma juhilt, kas tema oleks valmis ehitama linnapeale maja poole hinna eest, nagu seda presidendile tehakse, ning sai jaatava vastuse.

«Ehitaksin siis, kui see oleks firma reklaamimisele kasulik,» kinnitas firmajuht, esindades niimoodi täiesti loomulikku eraettevõtja mõtteviisi, kuhu mahub samuti oskus rahanumbreid imidzhiks ümber arvutada ning vastupidi.

Vastastikku kasulik saab olla ka teistes valdkondades, mitte pelgalt ehituses. Ning seejuures mitte ainult ühe inimesega asju ajades, vaid lausa hulgakesi.

Näiteks Viljandi ettevõtetele mõeldes kargab esimesena pähe stsenaarium, kus piimatöötleja Mulgi Meier läkitab igale valitsuse istungile poole hinnaga kastitäie kõikvõimalikke kohupiimakreeme.

Tänutäheks naeratab Mulgi Meieri või siis koguni Ühinenud Meiereide kontserni reklaambukletis kabinetitäis ministreid, kõigil kohupiimavuntsid ees.

Või siis läkitab Mivar-Viva olukorda arvestades riigikogule veerandhinnaga sada ja üks tekki ning patja. Järgmist firma kataloogi kaunistab ülesvõte säästueelarve arutelust, kus kõik rahvasaadikud peale paari valves oleva vaheajavõtja on pea kenasti padjale asetanud ja unne suikunud.

Presidendi puhul piisab maja pildist. Kraad, paar või kolm lahjemad naised-mehed peaks reklaambro?üüris ise näha olema. Loomulikult koos asjassepuutuva «kingitusega».

Presidendi maja ehitajatele ega teistelegi ettevõtjatele ei saa sellist suhtumist ning vastastikku kasulike ettepanekute tegemist sugugi pahaks panna.

Pakkuda ja isegi ahvatleda võib ikka, iseasi on see, kas teine pool peab sellele järele andma. Eks ütle ju rahvatarkuski, et hobuse võib vee äärde viia, aga see ei tähenda veel, et ta peab jooma.

Kardetavasti on aga paljude poliitikute mõtteviis selline, et kas või populaarsuse kasvatamiseks ja mõnegi valija juurdesaamiseks (rääkimata võimalikust materiaalsest kasust) ollakse valmis paljukski.

See omakorda tähendab, et kui laviin on kord juba veerema pääsenud, ning kõigele lisaks veel päris tipust, ei peata seda miski. Siis ei tule taolistele maja-mulle-pilt-sulle-tehingutele poliitikutega enne lõppu, kui ettevõtjail endil sellest villand saab ja nad imidzhi parandamiseks tagasi näitlejate, lauljate, modellide ja sportlaste juurde pöörduvad.

Sinna läheb kindlasti palju aega. Enne seda jõuab valmida palju reklaambukletimaju.