Mul oli hiljuti võimalus viibida konverentsil «Baltic Dynamics 99». Konverents oli pühendatud teadus- ja tehnoloogiaparkide arengule Baltimaades ja osavõtjateks olid tehnoloogiafirmade töötajad, riigiametnikud ning finantsinvestorid Läänemere äärest ning kaugemalt. Tekkis aktiivne diskussioon võimaluse üle arendada teadmiste- ning tehnoloogiamahukat tootmist Baltimaades.

Enamik Eesti riigiametnike sõnavõtte olid tavapärased, rõhutades finantsinvestoritele, et tegemist on kiiresti areneva maaga, kus on odav ja väga kõrgelt kvalifitseeritud tööjõud, kes on võimeline ellu viima mitmesuguseid projekte. Ülemöödunud aastal kasvas sisemajanduse koguprodukt üle 10% ning möödunud aastal 4% jne. Seejärel esines repliigi korras investeerimisspetsialist Saksamaalt ja ütles, et pilt on tõepoolest ilus, kuid mitmete Lääne-Euroopa investorite seas on levinud ka teistsugune arvamus.

Tõepoolest arenes Eesti möödunud aastatel kiiresti, kuid enamasti arenesid tarbimisega seotud sektorid. Teine arvamus Eesti kohta oli, et ega seda kõrgelt kvalifitseeritud vaba tööjõudu Eestis nii palju ka ei ole, et alustada suuri arendusprojekte. Kolmas arvamus oli, et väliskaubanduslikult on Ida-Euroopas tunduvalt soodsama asendiga maid ning investeerimispaiku.

Rääkides kõrgelt kvalifitseeritud tööjõust, öeldi, et head spetsialistid on enamasti sama kallid kui mujal Euroopas, neid on vähe ning ainuke võimalus neid ettevõttesse saada on nad üle meelitada teistest ettevõtetest, mis mõjub palgakuludele. Selline hinnang Eesti kohta on muidugi murettekitav ja sunnib ennast võrdlema teiste riikidega.

Seoses koostöö arenemisega Euroopas ja kogu maailmas on arenenud protsess, mida nimetatakse benchmarking'uks. Eesti keelde tõlgituna on tegemist enda võrdlemisega oma konkurentidega. Riigid/regioonid/firmad võrdlevad oma tulemuslikkust, maksusüsteeme, majanduse arengut, haridussfääri ja mitmeid teisi elualasid. Vaadates Soome rahandusministeeriumi välja antud raamatus «Benchmarking Finland 1998» toodud kõrgkooli lõpetajate struktuuri ja võrreldes seda Eesti statistikaga, näeme, et erinevus ülikoolilõpetajate struktuuris on tuntavalt erinev. Kui Eestis oli inseneriteaduste (engineering sciences) lõpetajate osa alla 10%, siis Rootsis ja Soomes oli see 20% ringis. Kõige kiiremini areneval infotehnoloogia erialal oli koos matemaatikaga Eestis lõpetajaid napilt üle 1%, Soomes 7% ja Rootsis 6%. Olukorra muudab veelgi drastilisemaks pilt kutsehariduses ning kõrgkoolilõpetajate suhe 1000 elaniku kohta.

Keda Eesti on siis rohkem ette valmistanud? Suhteliselt rohkem on lõpetajaid haldusjuhtimises, ärikorralduses, õigusteaduses ja pedagoogikas. Enamasti erialadel, mis sõltuvad otseselt või kaudselt riigieelarvest. Ekspordiga seotud sektorite, nagu transpordi, kommunikatsiooni ja tööstuse spetsialistid on tuntavas vähemuses. Majandussituatsioon tingib siiski sageli, et inimesed kvalifitseeruvad ümber ja omandavad teise eriala. Tihti on selleks ärijuhtimine. Protsess lahendab probleemi küll üldjuhtimise seisukohalt, kuid konstruktoreid, tehnolooge, energeetikuid ja teisi tehnilisi ametimehi on ikka vähe ja tehnilised probleemid jäävad lahendamata ning tehniline areng takerdub.

Kokkuvõtteks saab öelda, et haridustaseme üldnäitajad võivad Eestis küll kõrged olla, kuid kui ei ole piisavat tehnilist kompetentsi, mille baasil eksportida, ei suudeta elatustaset eriliselt tõsta ning pikaajalises plaanis sattub ka eelarveliselt finantseeritav haridus löögi alla.

Lõpetuseks tsitaat Dilberti koomiksite autorilt Scott Adamsilt. Selleks, et saada organeid siirdavaks kirurgiks, on vaja suurt hulka oskusi ja teadmisi. Palju vähem oskusi on vaja selleks, et kirjutada haigla tegevusmissooni teemal, kui väga soovitakse hoiduda patsientide kogemata tapmisest.

Autor: Rünno Lumiste