Hea pretsedent oleks mõne omavalitsuse pankrot, aga seda siiski ei juhtu, sest puudub vastavasisuline seadus, mis võimaldaks pankrotimenetluse alustamist omavalitsuse suhtes.
Samas on mitmed teoreetikud väitnud, et rasketel aegadel peabki riik kulutusi suurendama, haaret laiendama, inimesi rohkem oma teenistusse võtma. Kui alustada kohapeal suurejoonelisi projekte, saavad inimesed tööd ja palka. Siis läheb raha kiiresti käibesse, suureneb tarbimine ja seeläbi pannakse alus uuele tootmisele.
Varem on haldusreformiga välja tulnud eksministrid Jaak Leimann, Mart Opmann, Raivo Vare. Aga koorem jäi kännu taha kinni. Mõned vallad siiski ühinesid vabatahtlikult. Uus valitsus rääkis esimese asjana teede- ja sideministeeriumi ning majandusministeeriumi ühendamisest. Sinnapaika on see jäänudki, kumbki ministeerium peab ennast tähtsamaks. Mida võikski bürokraatialt oodata, kui enese alalhoiuinstinkti?
Otsese ütlemisega siseminister Jüri Mõis on rääkinud selgesõnaliselt keskvalitsuse võimu suurendamisest kohalike omavalitsuste arvel. Kui see ei kärbi kohapealset initsiatiivi, ent suudab asjatule kulutamisele päitsed pähe panna, tuleb seda ideed tervitada. Haldusreformile peab hoo sisse lükkama keskvalitsus, sest enamik omavalitsusi ei ole ise sellest huvitatud.
Mart Laar peab olema haldusreformi teeside elluviimisel konkreetne. Kõik me oleme lugenud teravmeelse unistaja L. Carrolli raamatut «Alice imedemaal». Seal on öeldud: selleks, et paigal seista, tuleb kiiresti joosta. Laari võrdlused kiirusest ja kiirendusest on igati sisukad, loodame, et need ei jää unistuseks.