Mootorikütuste jaehinna äkiline tõus viimastel kuudel on ?okeerinud paljusid ettevõtteid ning eraisikuid. Aasta algusega võrreldes on bensiini 95E jaehind kerkinud 1,65 krooni ehk üle 25 protsendi 7,95 kroonini liiter. Suuremad kütusetarbijad eesotsas transpordifirmadega pole tugeva konkurentsi tõttu veel oma teenuste hindu tõstnud, kuid ega see aeg pole ka väga kaugel.

Paratamatult tekib küsimus, kui kõrgele võivad bensiini ja teiste naftasaaduste hinnad kerkida. Kuigi otsest vastust pole söandanud keegi sellele anda, on kostnud hääli, et aasta lõpuks võib bensiiniliitri jaehind kerkida 10 kroonini, sest 1. detsembril tõuseb bensiini aktsiisimäär veel 50 senti liitrilt.

Mina nii pessimistlik ei ole. Ligikaudsetel arvutustel peaks bensiini 95E hind Rotterdami sadamas tõusma umbes 350 dollarini tonn, oletades, et dollari kurss jääb vahemikku 14,5--15,5 krooni ning suuremad kütusefirmad (Statoil, Neste jt) jätavad kasumimarginaali enam-vähem praegusele tasemele. See eeldaks aga, et toornafta hind Londonis kerkiks 30 dollarini barrel. Nii kõrge oli naftabarreli hind viimati 1990. aasta jaanuaris Lahesõja ajal ning sedagi väga lühikese aja jooksul. Viimase kümne aasta jooksul on keskmine hinnatase olnud 15--22 dollarit barrel. 200protsendiline hinnatõus aasta jooksul on siiski veidi utoopiline. Meenutame, et käesolevaks ajaks on nafta hind aasta algusega võrreldes kerkinud juba peaaegu 100%, 21 dollarini barrel.

Kui taoline ime peakski juhtuma, ei usu ma ikkagi, et bensiini jaehind kerkiks 10 kroonini liiter. Takistuseks saab tarbija, kes arvatavasti ei ole nii kõrget hinnataset võimeline taluma. Sellele vihjas ka 10. augusti Sõnumilehes Eesti Statoili jaemüügijuht Raimo Vahtrik, kelle sõnul tõstetakse hinda vaid lähima kuu jooksul, hiljem peaks see jääma samale tasemele (olenemata sellest, mida teevad nn maailmaturu hinnad ja dollari kurss). Seega tuleb nafta hinna tõusu hoogse jätkumise puhul suurematel kütusetootjatel hakata kasumimarginaali vähendama. On saabumas aeg, kus kütusefirmad ei saa enam hinnatõusu maailmas veeretada ainuüksi tarbija kaela, nüüd tuleb ka endal pingutama hakata.

Kuigi kütusefirmad väidavad vastupidist, usun, et marginaali alandamiseks on neil ruumi küll ja küll. Praegust 40--50protsendilist taset nii suure ja kiire käibe puhul, nagu on autokütustega kauplemisel, ei oska lääneriigid isegi unes näha. Euroopa suuremate naftatöötlemisettevõtete kasumimarginaal on umbes dollar barrelit, ehk 5--10%.

Möödunud aastal oli Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika juveelikaubanduses, kus esemed seisavad poeletil enne müümist kuid ja aastaid, marginaaliks vaid paarkümmend protsenti. Marginaali alandamise võimalikkust näitab ka väikefirmade hinnatase ning suurmüüjate jaehinnad väljaspool Tallinna ja selle ümbrust. Suurfirmad on väikemüüjaid süüdistanud ebakvaliteetse kütuse müümise pärast.

Osaliselt võib neil küll õigus olla, kuid arvata, et madal hind tähendab a priori ebakvaliteetset või salakütust, on arvatavasti liialdus. Usun, et ka väikefirmade hulgas on palju ausaid ja korralikke, kes müüvad kvaliteetset kütust, aga on suutelised suurtest jaemüügikettidest efektiivsemalt majandama. Meil on ju tavaline nähtus, et juhul kui keegi tuleb turule odavama kauba või teenusega, hakkavad varasemad olijad neid süüdistama ebakvaliteetse kauba või ebaeetilise dumpinghinna pärast. Kui uustulnuk jääb turule püsima, on vanad tegijad sunnitud oma hindu alandama. Näitena võiks siin tuua mobiiltelefonioperaatori Q GSMi.

Ühe võimalusena võiks kaaluda ka kütuseaktsiisi tõusu külmutamist. Mida kõrgemad on aktsiisid, seda atraktiivsem on kütus salakaubavedajatele. Arvestades aga koalitsiooni otsust uuest aastast ettevõtte tulumaks kaotada, on väheusutav, et minnakse maksukoormuse vähendamisega veel kaugemale.