Niina Siitam • 19 september 1999

Uus seadus kaasab töötajad ohutu töökeskkonna loomisse

Töökeskkonna ohutumaks muutmisel osalevad töötajad enda hulgast valitud töökeskkonnavoliniku kaudu, kes on töötajate esindaja töötervishoiu ja tööohutuse küsimustes.

Töökeskkonnavolinik valitakse ettevõttes, selle allüksuses või vahetuses, kus töötab vähemalt 10 töötajat. Tema kohustus on jälgida, et oleksid rakendatud töötervishoiu ja tööohutuse abinõud, ning teha ettepanekuid ohuallika kõrvaldamiseks ja töökeskkonna parandamiseks.

Tööandja esindajana tegeleb töökeskkonna küsimustega töökeskkonnaspetsialist, kes määratakse töötajate hulgast või võetakse tööle väljastpoolt ettevõtet.

Kuna töökeskkonnaspetsialisti põhikohustus on ohutu töökeskkonna loomine ja töötajate töövõime säilitamine, peab ta tundma töötervishoidu ja tööohutust reguleerivaid õigusakte, samuti ettevõtte töökeskkonda.

Kui tööandja (äriühingu juhatus või asutuse juht) ei pea vajalikuks võtta tööle töökeskkonnaspetsialisti põhjusel, et on tegemist väikese või keskmise suurusega ettevõttega, kus olulisi ohte töötajate tervisele ei ole, täidab ta töökeskkonnaspetsialisti ülesandeid ise.

Töökeskkonnanõukogu on tööandja ja töötajate esindajate koostöökogu, kus lahendatakse ettevõtte töötervishoiu ja tööohutusega seotud küsimusi. Seadus nõuab nõukogu moodustamist neis ettevõtetes, kus töötab vähemalt 50 töötajat.

Nõukogus on võrdsel arvul tööandja määratud esindajaid ja töötajate valitud esindajaid, kusjuures liikmeid on vähemalt neli.

Tööinspektsioonil on õigus nõuda töökeskkonnanõukogu moodustamist ka alla 50 töötajaga ettevõttes juhul, kui ettevõttes on ohtlikud töötingimused või on aset leidnud rasked ja surmaga lõppenud tööõnnetused.

Olulisena on seaduses rõhutatud tööandja ja töötajate koostöö põhimõtet ohutute ja tervislike töötingimuste loomiseks ja säilitamiseks.

Töökeskkonnavoliniku, töökeskkonnaspetsialisti ja töökeskkonnanõukogu tegevus teenib just nimelt seda eesmärki.

Erinevalt endisest töökaitseseadusest paneb uus seadus tööandjale kohustuse kontrollida süstemaatiliselt töökeskkonda, mille käigus kavandatakse, korraldatakse ja jälgitakse töötervishoiu olukorda ettevõttes.

Sisekontrolli nõue on Eesti tööandja jaoks uus ning vajab seega teadmisi ja oskusi hinnata töökeskkonnas valitsevaid ohte ja riske.

Seadus annab tööandjale vabad käed määrata kindlaks süstemaatilise sissekontrolli läbiviimise kord, st kes ja millistel tähtaegadel teeb sisekontrolli, kes ja kuidas vaatab läbi kontrolli tulemused, kes ja millise tähtaja jooksul rakendab avastatud puuduste kõrvaldamise abinõud.

Riskianalüüs on märksõna, milleta ei saa läbi ükski tööandja. Riskianalüüsi tegemine on üks tööandja põhikohustusi, sest selle käigus selgitatakse välja töökeskkonna ohutegurid, mõõdetakse nende parameetrid ja hinnatakse ohuteguri mõju töötaja tervisele.

Riskianalüüsi tulemuste alusel koostatakse kirjalik tegevuskava, millega nähakse ette abinõud terviseriski vältimiseks või vähendamiseks. Eksib see tööandja, kes arvab, et tegemist on järjekordse seaduses sätestatud kampaaniaga, mis varem või hiljem hääbub.

Ohtude nägemine ja riskide hindamine ning selle alusel tegevuskava koostamine ja elluviimine on pidev protsess. See tähendab käia oma ettevõttes ringi lahtiste silmadega ja näha seda, mis töötajate tervisele võiks osutada ohtlikuks ja kaasa tuua terviserikke või tööõnnetuse.

Sotsiaalministeerium on välja töötanud tööandja jaoks abimaterjali riskide hindamiseks. Seda ja muid tööandjale vajalikke teabematerjale levitatakse tööandjatele tööinspektsiooni kohalike asutuste, tööandjate ja töötajate liitude kaudu, samuti kavatsetakse avaldada ajakirjanduses.

Uus seadus annab õigusliku aluse töötervishoiuteenistuste loomisele riigis. Teenistused teevad töökoha riskianalüüsi; kontrollivad ja jälgivad töötajate tervislikku seisundit, et vältida kutsehaiguste teket; annavad tööandjale nõu töö kohandamisel töötaja võimetele.

Hetkel kuum