Venemaa seisab kuristiku serval

Poliitiliselt elab Venemaa kuristiku serval ehk seisab kahe olulise valiku ees: kas pärast riigiduuma ja presidendivalimisi on kuristiku poole selg või nägu. Lõppemas on Venemaa ajaloo üks ajajärk, mis kestis küll ainult üheksa aastat, kuid mõjukuselt võistleb Peeter Suure ja Oktoobrirevolutsiooniga. See oli aeg, kus kõik oli võimalik ja hakkajamad ajasid kokku või kaotasid terveid varandusi.

Esmatähtis oli, et miljonid inimesed õppisid tulema toime nn suure venna juhtimiseta. Venemaa ütles kommunismile lõplikult ei. Jeltsini suurim saavutus ongi see, et kommunismi taastamine on muutunud võimatuks.

Ehkki 1998 augustis käivitunud finantskriisi tagajärjel oli minu juhitud valitsus sunnitud tagasi astuma, viisid meie algatused ellu järgmised, Primakovi ja Stepa?ini kabinetid. Need, kes väitsid, et tegime kõik valesti, ja kes oleksid soovinud näha uut riiklikku plaanimajandust, ei tea, et tegelikult polnud meil valikut. Kulus aasta, enne kui kavandatud meetmed hakkasid toimima. See polnud raisatud aeg, sest oli hea õppetund kõigile. Vajadus mitte elada üle oma võimete muutus nii selgeks, et isegi riigiduuma võttis vastu säästueelarve, millest minu valitsus ainult unistas.

Kommunismijäänukite mahamatmisest on aga veelgi tähtsam korruptsiooni, bürokraatia ja oligarhiate likvideerimine. Tuleb teha lõpp olukorrale, kus bürokraadid on samaaegselt ettevõtjad ja poliitikud ning seaduse mittetäitmine on norm.

Ehkki enamik venelastest saab aru, et riigi arengu seisukohast on selline olukord ohtlik, aktsepteerivad nad seda kui tavalist vene nähtust. Riigiametnike korruptsioon ja ebapädevus ei ole kommunismi pärand. Revolutsioonieelsel Venemaal ei võtnud altkäemaksu 33 kubernerist ainult kolm, nõukogude parteibossid lihtsalt jätkasid seda traditsiooni. Praegune olukord meenutab Oktoobrirevolutsioonile eelnenud aega. Lugege tsaariaegse peaministri Sergei Witte mälestusi ja te näete, et probleemid, millega Witte tegeles, olid samad, millega Vene valitsused puutusid kokku viimase aastakümne jooksul: korruptsioon, kõike välismaist (sh väliskapitali) vihkavad pseudopatrioodid, huvirühmadele allutatud kohtusüsteem ja poliitiline eliit.

Venemaa peab muutuma tugeva majandusega õigusriigiks. Jeltsini võimuloleku esimese nelja aasta jooksul riik veel ei toiminud. Selles rabamises, mida nimetati turumajandusreformideks, oli otsustav tegur jõud. Valitsuse püüdlused 1997. aastal piirata oligarhiate võimu pöörati edukalt valitsuse enda vastu.

Hiljuti tugevdas riik mõnevõrra oma positsioone võitluses oligarhidega. Venemaa jaoks on selle võitluse tulemus esmatähtis. Riigile ja rahvale on kõige kasulikum valitsus, mis ei tee muud, kui paneb paika selged mängureeglid ja tagab nende võrdväärse kohaldamise. Kuid kui riik hakkab järgima iidset vene traditsiooni ja püüab säilitada kõige üle kontrolli, võivad selle tagajärjed olla sama tõsised kui need, mille põhjustas valitsuse jõuetus Jeltsini esimese nelja valitsemisaasta jooksul.

Viimaseid nädalaid töötava duuma valimistel oli määrav valijate nostalgia -- nad igatsesid taga Nõukogude aega, mil elu kulges stabiilselt, palka maksti regulaarselt, aga töötegemist eriti ei nõutud. Vana aja taganutjate hääl jääb aga iga päevaga üha vaiksemaks.

Rohkem kui 60% venelastest tuleb endaga toime ega vaja riigi eestkostet. Seni on nad olnud poliitiliselt passiivsed: ehkki alla 30aastased valijad moodustavad rahvastikust 29%, käib neist valimas ainult 3--5% ja nende hulgas, kes ei käi valimas, on kõrgharidusega inimesi kaks korda rohkem kui teisi.

See, et riigi kõige võimekamad inimesed on otsustavalt eemaldunud poliitikast, ei ole midagi muud kui poliitiline depressioon. Depressiooni on võimalik ravida, kuid ainult siis, kui patsient vaatab tulevikku optimistlikult.

Venemaa tulevik sõltub sellest, kas need, kes väärtustavad vabadust, omandiõigust ja turvalisust, muutuvad poliitiliselt aktiivseks. (© Project Syndicate)

Autor: Sergei Kirijenko