Eesti Nokia vedeleb muuseumis

Pumba eripära peitub unikaalses, Keikovite välja mõeldud osas, ilma milleta on selle valmistamine võimatu. ?Isegi kui ma annaks praegu kõik joonised näiteks teadlastele välismaal, siis ilma meie oskusteabeta kuluks neil 4?5 aastat aega ja 20?30 miljonit krooni selleks, et sama tulemuseni jõuda,? nendib isa Jüri Keikov.

Nende pumpa on nimetatud Eesti oma Nokiaks ja see on tunnustuse saanud nii Eesti masinatööstuse liidu ja tehnikaülikooli professorite poolt kui ka Hannoveris toimunud näitusel. Pumba patendi eest on välismaised kontsernid Jüri Keikovile pakkunud 7,6 miljonit krooni ja üle 6000kroonist päevapalka selleks, et väljaspool Eestit tootmist käivitada.

Kahjuks pole ärist asja saanud ja nii asub üks näidispumpadest, mis on tavalistest seda laadi seadmetest umbes 10 korda väiksem ja kergem ning on võimeline pumpama sama edukalt naftat, piima või õhku, praegu Tallinnas Mere puiesteel tehnika- ja teaduskeskuses, endises energeetikamuuseumis. Seda muuseumi külastavad põhiliselt koolilapsed.

?Norra laevafirma Kværner Ships Equipment on pumba eest pakkunud üle 763 000 krooni,? räägib Jüri Keikov uhkusega.

Arvestades seadme väärtust, on ta palunud keskuse administratsiooni panna pump vähemalt uksest kaugemale, et keegi juhuslikult seda ära ei viiks.

?Tahaks ikkagi, et see leiutis, mis suudaks anda inimestele palju uusi töökohti, jääks Eestisse,? sõnab Keikov. Temale on pump praeguseks toonud rohkem ebameeldivusi ja närvikulu kui rõõmu ja raha.

1998. aastal otsustas rahandusministeeriumi sihtasutus Eesti Innovatsioonifond eraldada Arenduskeskusele EAK pumba väljatöötamiseks, tootmise ettevalmistamiseks ja seeriatootmise rakendamiseks kokku 3,5 miljonit krooni. 600 000 krooni sellest läks Keikovilt pumba ühe modifikatsiooni tootmiseks litsentsi ostmiseks.

Selle raha on insener enda sõnul kulutanud endale sõiduauto ostmiseks ja pumba-projekti rahastamiseks. ?Raha kadus kiiresti ja vahel polnud söögirahagi,? tõdeb Keikov.

Innovatsioonifondi direktori Jüri Lichfeldti sõnul üritati ülejäänud raha eest EAK Arenduskeskuses ostetud litsentsi põhjal pumbaga edasi tööd teha, kuid raha ja inimeste puuduse tõttu ei ole projekt EAKs kuskile jõudnud.

Raha saanud praegu likvideerimisel oleva EAK Arenduskeskuse direktor Jüri Tümanok ei räägi pumbaga seotu rahastamisest sugugi meelsasti, põhjendades, et informatsioon on salajane ja et tema on direktori ametis alles suvest saadik.

?See on nagu Murphy seadus, et asi läheb untsu siis, kui tal on aeg untsu minna,? sõnab Lichfeldt. ?Omal ajal uskusin sellesse rohkem. Ja kui see oleks nii hea idee, siis oleksid Luukased ja Siffid selle juba ära ostnud.?

Samas lisab Lichfeldt, et tore oleks, kui Keikovid suudaks oma pumba välismaale müüa. ?Midagi pole teha, peab olema valmis ennast ka maha müüma ? Eestis on vähe sellist kapitali, et saaks siin tootmist käivitada.?

Praeguseks on Keikov pöördunud palvega toetuse saamiseks Innovatsioonifondi ja EXPO 2000 näituse peakomissari poole, et projekti lõpuni viia, lootes, et sellest saab kunagi Eesti oma Nokia.