Eesti ametiühingud ja neile sobiv liider

Hindan kõrgelt Eesti suurima ettevõtte, Kreenholmi Valduse peadirektori ja kolmepoolsete läbirääkimiste valitsusdelegatsiooni liikme Meelis Virkebau seisukohta: «Praegune ametiühingute juhtkond on läbirääkimistel väga asjalik nõudja, kuid samas kaalutlev ja erinevate aspektidega arvestav.» Olen sama meelt, kuid me võiksime olla käremeelsemad.

Eesti Ametiühingute Keskliitu (EAKL) saab juhtida inimene, kes on viimastel aastatel hoidnud kätt tööinimese tegemiste ja murede pulsil, kes hindab neid tööandjaid, kes on altid kokkulepetele ja on karm nende vastu, kes partnereid ei austa. Selliseid inimesi on ja me teeme nende seast valiku.

EAKLi esimeheks ei saa inimene, kes soovib poliitilisi ambitsioone rahuldada ametiühingute kaudu, kes üliagaruses ja agressiivsuses, süsteemi tundmata diskrediteerib ametiühingut ja seab sellega ohtu stabiilsuse tööturul ning ühiskonnas.

Lõpuks koalitsioonist, opositsioonist ja käsist-jalust seotusest. EAKL on olenemata sellest, kas tema esimees on parlamendis koalitsioonis või opositsioonis, läbi aastate saavutanud edasiminekuid Eesti sotsiaalse stabiilsuse ja sotsiaalmajandusliku arengu tagamisel ning töö- ja sotsiaalseaduste väljatöötamisel.

Koalitsiooni ega opositsiooni ei kuulu ametiühingud, vaid erakonnad, mis liikmete kaudu viivad ellu erakonna poliitikat. Kui ametiühingud toetavad üht erakonda, viiakse ellu ka selle poliitikat, hoolimata sellest, et koalitsioon (nagu opositsioongi) võib olla eripalgeline.

Võimalus olla koalitsioonis ei pärsi ametiühingute tegevust, vaid aitab neil ellu viia ametiühingupoliitikat (töö- ja sotsiaalseaduste täiendamine, maksusoodustuste kehtestamine, tööhõiveküsimused).

Selles olen Peeter Kreitzbergiga nõus, EAKL ongi mootor, mis teeb palju konstruktiivseid ettepanekuid, millest osa on valitsusele söödavad.

Autor: Raivo Paavo