Olge piisavalt crazy -- sõitke reisile autoga

Kui enam ei suuda, siis tuleb sõita. Tavaliselt juhtub vähemalt korra aastas, et paadunud autorändur sõiduriista varustusega täidab, rooli haarab ning kodumaa asfaldi kummidelt pühib. Ja muidugi on ta unustanud, milliseid kannatusi see kergekäeline otsus endaga kaasa toob.

Kui kaasas on konservid, jäi lauasahtlisse avaja, kui on lahti lõikamata saiad-leivad, puudub autos nuga ning selle asemel tuleb kasutada nööri. Ainus kruvi, mida terve reisi jooksul on vaja keerata, on tavalise peaga, tööriistakotis on aga kolm ristpeaga kruvikeerajat. Silmusvõti mõne kapotialuse mutri jaoks tolmub garaazhinurgas ja tavalise võtmega sellele ligi ei pääse.

Samast seisukohast lähtudes peab enne matka uurima autoapteegi sisu, et mitte kriitilises olukorras avastada, et terviserikkega võitlusse asudes on valida zhguti ja nuuskpiirituse vahel. Koju ei maksa unustada ka passi, raha, rahvusvahelist autokindlustust ja krediitkaarte.

Ma armastan Eesti tolli! See on üks väheseid tolle -- lisaks Euroopa Liidu sisestele tollidele --, kus tõkkepuud võivad olla avatud ning rõõmsailmeline piirivalvur viipab Läti poole, lisades: küll nad teid kinni peavad. Raskusi piiriületusega võib tekkida juhul, kui teil on teksaspükste tagataskus pesumasinas käinud pass nagu minul.

Eesti autoturistil on võimalus valida kahe tee vahel, kui ta tahab Euroopasse sattuda. Lähed vasakule, ootab sind kole saatus, keerad paremale -- ehk leiad õnne, nagu Ilja Muromets vene muinasjutus. Kas alustada Euroopa-sõitu Lätist või Rootsist, selles on küsimus.

Kui valida Rootsi suund, algab Euroopa oma plusside ja miinustega kohe, kui laevast maha astute. Ebamugavuste nimekiri jääb lühikeseks -- Rootsis on kütus ja toit kallid. Talvel on porine. Rootsist Taani võiks odavamalt pääseda. Vahel harva võib muidugi juhtuda, et Rootsi piirivalvur käsib avada mõne kahtlasema sisuga koti või suunab autojuhi suu poole plastmassist torukese, et hinnata vee ja alkoholi suhet tema organismis, kuid kõik need on pisiasjad võrreldes õudustega, mis ootavad Läti-Leedu-Poola suuna valijaid.

Rootsi ja Taani teed on puhtad ja väga heas korras, ohutute möödasõiduradadega.

Kui Eesti-Läti piiril säilib veel suurem osa närvirakke, siis Läti-Leedu piir asub neid usinasti hävitama ning viimased kannatuseraasud võtab teilt Leedu-Poola piir. Kui kaua te piiri ületate, sõltub sellest, kas maksate õigele inimesele või teil lihtsalt veab ja autosid on juhuslikult vähem.

Kuna mina raha anda pole tahtnud, siis olen piiri ületanud alati neli kuni seitse tundi. Jumal kaitsku teid, kui olete teinud saatusliku vea ja joonud mingit vedelikku või söönud kõhu täis: seistes piiritsoonis traataedade vahel, teie ees ja taga sada autot, on kaelamurdev ülesanne pääseda tualetti, mis asub piiripunktis.

Leedu piirivalve üritab teilt kindlasti võtta piiritsooni läbimise tasu, mida küsib näo järgi. Tasu kõigub viiest kahekümne dollarini, kuid viimane kord suutsin selle maksmata jätta, väites kangekaelselt, et oman vaid krediitkaarti.

Kui teil õnnestub lõpuks Leedu piirist üle saada, kestab ootamine Poola poolel tavaliselt veel paar tundi.

Olukord, mis valitseb Poola liikluses ja teedel, meenutab Eestit kolme aasta eest. Teed on katki, kuid transiitliiklus on muidugi meeletu, mis jällegi tähendab, et tuleb pidevalt mõne suure veoauto poripilves möödasõidu võimalust passida. Teine variant -- teed parandatakse. Ja isegi kui teed ei ehitata ega parandata, läheb ta läbi kümnete asulate, kus tuleb kiirus maha võtta. Seda tasub teha, sest Poola politsei armastab loodust ja istub kiirustajaid oodates vaikselt põõsaste vahel.

Kui läbi väiksemate asulate saab veel kuidagi õigelt teelt eksimata sõita, siis esimest või teist või kolmandat korda läbi Varssavi sõitja eksib kindlasti. Pärast paaritunnist hiigellinnas kobamist jõuate kindlasti valele kiirteeotsale. Mina oskan soovitada Varssavi-Lodzi kiirteed, mis on võrreldav Tallinna-Narva maanteega Eestis.

Poola ristmikel kustub fooris roheline tuli ilma vilkumata ja kohe süttib punane. Kes sellega ei harju, saab oma tavalise päevase adrenaliiniannuse juba esimese poole tunniga.

Kuid lisaksin siiski pisikese meetilga tõrvapotti -- kui teil on kiire ja kaherealisele teele mahub kolm autot kõrvuti, võite julgelt minna möödasõidule, kõik liiklejad eesotsas suurte veoautodega annavad viisakalt teed.

Poolas tegutsevad endistest liiduvabariikidest pärit teeröövlid. Kuna maa on suur ja raskesti läbitav, millest johtuvalt ei pruugi te oma sihtkohta jõuda, siis mõned nõuanded öise Poola jaoks. Ärge peatage oma autot tee ääres, et metsa külastada. Ärge peatage oma autot kahtlases tanklas, ärge sättige end sinna tukkuma. Sulgege kindlasti kõik autouksed. Öise koputuse peale avage vaid aken praokile. Venekeelse jutu peale püüdke kohe minema sõita, tavaliselt teid ei jälitata. Kui ähvardatakse relvaga, ärge mängige kangelast, sest teedel tegutsevad rämps-pisikurjategijad, kes võivad tulistada. Politseist on abi, kuid te ei leia teda öösel.

Kui kurjategija jalg on ukse vahel, andke talle raha, mis asub teil loodetavasti mitmes kohas, muidu on oht edasi sõita värske õhu käes -- ilma esiklaasita.

Pärast Poola läbimist tundub T?ehhi piiri ületamine lapsemänguna.

T?ehhi Vabariigis soovitan meeles pidada, et suurem osa kiirteid on maksulised, millest hoiatab vastavale kiirteele sõitmisel spetsiaalne liiklusmärk PEZ POPLATKU.

Kui teid tabatakse ilma maksu tasumist tõendava kleepsuta kiirteel sõitmas, on trahvid üsna soolased ja t?ehhi politseid ümber rääkida ei õnnestu. Kleeps ise maksab olenevalt kohast 700--800 korunat (u. 300 kr) ja kehtib aasta lõpuni.

T?ehhi politsei lemmikvõte on eravärvidega masinast teie kiirust mõõta ja teid kilomeeter pärast rikkumist rajalt maha võtta.

Ja veel -- T?ehhimaal, kus juuakse maailmas kõige rohkem ja kõige paremat õlut, on autojuhil lubatud rooli istuda vaid 0,00promillise joobega. Trahv purjuspäi sõidu eest on 7200 Eesti krooni, see on umbes 16 000 korunat. Nüüd siis ülesanne -- kui pudel head t?ehhi õlut maksab marketis ligikaudu 10--12 korunat, siis mitu pudelit te eelpool nimetatud trahviraha eest osta saate?

Mida parem on teie auto ja mida rohkem krediitkaarte, seda kiiremini ja kindlamalt te üle Saksamaa piiri saate. Kuid üle kontrollitakse teid igal juhul. Eesti oludes normaalse, kuid Saksamaal uunikumi meenutava sõiduvahendiga, eriti kui see on veel porine ja selja- ning magamiskotte täis laotud, on see pisut keerulisem, võidakse nõuda teie maksejõulisuse tõestamist. Olge valmis piirivalvuri küsimuseks, kuhu sõit teid viib, kuid rahakoti vahelt paistev sajamargaste pakk ja siiralt lausutud sõnad «Ich liebe deutsches Bier» summutavad ametimehe kahtlused tavaliselt eos. Ning oletegi Lääne-Euroopas!

Ettevaatust -- Saksamaal on autos magamine keelatud.

Saksamaal teadupärast kiirteedel kiirusepiiranguid pole. Keskmiselt sõidetakse 150--170 km tunnis. Bensiin on neil muidugi kallis, natuke alla 15 krooni liiter.

Austrias ja mujalgi Alpi piirkonnas on tavaliselt kõige raskemad teelõigud või teatud tunnelid maksulised, kuid maksud pole tapvad. Näiteks üle Brenneri Itaaliasse sõites tuleb enne piiri tasuda 19 Saksa margane maks.

Keerulisem on asi Itaalias, kus kõik kiirteed on maksulised, keskmiselt maksab 100 km läbimine kiirteel umbes 60--70 Eesti krooni. Kui te otsustate selle raha kokku hoida, siis kiirteega paralleelselt saab sõita tavalisel teel. Aga siis võite kindel olla, et kurvilisel ja asulaid läbival tavamaanteel sörgite 20 km/h traktori sabas, mis veab sõnnikukoormat, saate vaadata tagantpoolt hobuveokeid ning puhuda juttu teid uudishimust peatavate itaalia karabinjeeride või naispolitseinikega, kes tahavad end eksootilise numbrimärgiga auto taustal pildistada. Ja bensiiniliitrid muudkui kuluvad. Kumb on kallim -- kas rohkem kulutatud kütus või kiirteemaks, selle saate kodus arveid kokku lüües teada.

Kui Eestis kirutakse liiklushuligaane, siis Itaaliasse, Prantsusmaale või Hispaaniasse sõites jääb mulje, nagu liikleksite maniakkide hulgas, kelle ainus kinnismõte on teie autol külg maha sõita või halvema jahiõnne korral purustada mõni tuli. Võtke asja rahulikult, keegi ei anna signaali pahameelest, vaid see on soojade maade suhtlemisvorm, tähendades -- ettevaatust, nüüd ma tulen; mitte nagu Eestis, kus signaali andmine võrdub rahvusvahelise käemärgiga.

Igas riigis, kuhu te sisenete, tasub selgeks teha, kas näiteks ristmikul pool-otse ja pool-vasakule näitav märk juhatab otse või vasakule, muidu võite end avastada mõne linnaosa ümber ringlemas. Itaalias näiteks juhatab see otse, Roomas taipasin ma seda kolmandal taolisel ringil, mille tegemiseks kulus kokku kaks tundi.

Igas suuremas linnas, milles soovite veeta vähemalt pool päeva, ostke kaart. Olles praktiline suveniir, kergendab see ühtlasi suhtlemist kohalike inimestega.

Suurrahvaste, nagu sakslaste, itaallaste või prantslastega jutu alustamine inglise keeles võib lõppeda fiaskoga, aga nende poole kohaliku kaardi sirutamine ja kurvad silmad aitavad tavaliselt vajalikule teeotsale tagasi.

Kõik on tegelikult kümme korda ilusam kui pilt, mis teile maalisin. Kõige raskem on olla teadmatuses, mis teid täpselt teel ees ootab, kuid kui olete valmis halvimaks, saab ainult paremini minna.

Kui olete näpu autoturismile andnud, on sellevastane ravi võimatu, nii et arvestage seda kindlasti enne esimest reisi.

- maha võivad ununeda vajalikud asjad, mida teel olles on kulukas osta

- kütus on enamikus Euroopa riikides tunduvalt kallim kui Eestis

- piiriületustel võib kuluda palju aega, oht sattuda ametnike omavoli alla

- eraldi ohuna tooksin välja Leedu politsei ja piirivalveametnikud

- rasked teeolud Poolas

- ebapiisav teave teemaksude ja tunneliläbimistasude kohta

- Itaalia, Hispaania ja Prantsusmaa liiklus kolm korda tihedam ja kiirem kui Eestis

- ettevaatust, Inglismaal sõidavad kõik autojuhid vastassuunavööndis

- öine röövimisoht endistes sots. maades (k.a Ida-Saksamaa)

Autor: Sverre Lasn